Tänases lehes tõdeb Haapsalu piirkonnapolitseinik Indrek Tohter, et inimesed kipuvad varastatud jalgrataste pilte postitama pigem sotsiaalmeediasse kui nendest politseile teatama. Nii polegi meil rattavargused ametlikult kuigi suur probleem, sest statistika seda ei näita. Sotsiaalmeediat, näiteks Facebooki Haapsalu ja Läänemaa gruppi jälgides tundub aga, et nii roosiline see pilt ei pole.
Mis siis paneb rattaomaniku esmajärjekorras abi otsima Facebookist, mitte politseist? Kas selleks on usaldamatus politsei vastu ja arvamus, et ega nad viitsi jalgratast taga ajada, või tahtmatus „paberit määrida”? Või on selle taga hoopis tunne, et elu väljaspool sotsiaalmeediat enam ei olegi?
Varastatud ratastest, lõhutud pinkidest, rohtu kasvanud platsidest, valesti pargitud autodest, korda rikkuvatest noorukitest või millest iganes sotsiaalmeedias teada andmine on ainult väike näide sellest, kuidas elu üha enam virtuaalmaailma kolib. Juba mõnda aega harrastavad ka poliitikud – nii valla- ja linna- kui ka riigijuhid – rahvaga suhelda sotsiaalmeedia kaudu. Ühelt poolt on see muidugi kiirem ja isiklikum suhtlemisviis, ent teisalt ei pruugi info jõuda kõigini, kellele see on oluline. Kuigi Facebooki kasutajatele võib see tunduda uskumatu, ei kasuta kaugeltki kõik inimesed seda kanalit või vähemalt ei istu seal päevade kaupa. Juba ammu on uuringud näidanud, et Facebook on „vanainimeste” kanal, mida noored peavad igavaks ja aegunuks.
Kui aga jalgrattavarguste juurde tagasi tulla, võib omapäi sotsiaalmeedia kaudu kadunud ratast otsides selle tagasi saamine õnneks minna, aga pätt jääb karistuseta ja valib välja juba järgmise ohvri. Seetõttu on mõistlik asjale ka ametlik käik anda, seda enam, et sedagi saab teha interneti vahendusel. Lõpuks ei tee politsei poole pöördumise kõrval sotsiaalmeediasse postitamine muidugi paha – rohkem silmi on ikka rohkem silmi.
ja millised on siis need ,,karistused,, , tahaks teada.
see jutt mõeldud oli seltsimehed