Juhtkiri: lapsed poliitmängude keskel

Sel nädalal riigikokku jõudnud perehüvitiste tõstmise eelnõu ja selle ümber möllavad kired on valitsuses koalitsioonipartnerid totaalselt tülli ajanud. Tüli on paisunud nii suureks, et isegi laste huvide eest seisev lastekaitse liit esitas riigikogu sotsiaalkomisjonile oma arvamuse, öeldes, et lapsed ei tohi kunagi olla poliitvõitluse objektiks. Ometi on nad nüüd sellesse rolli sattunud.

Et lastetoetused on järjest hoogu koguvale inflatsioonile ja pöörase hooga kasvavatele hindadele jalgu jäänud, on tõde, mis ei vaja tõestamist. Pered, kus kasvamas mitu last, elavad suuremas vaesusriskis. Praegusest võitlusest jääb aga vägisi mulje, et hoolimata sõnadest, mis loosungitena välja öeldakse, ei huvita riigikogus lapsed tegelikult kedagi. Lapsed on lihtsalt vahend, millega valitsuspartnerile ära panna ja end pildil hoida. Kui lastetoetused poliitikutele ka tegelikult korda läheksid, poleks eelnõu sellisel moel kiirustades ja pealiskaudse seletuskirjaga parlamenti saadetud.

Keskerakond on kui kriimuliste põskedega marakratt, kes püüab iga hinnaga tüli norida ja selle kaudu tähelepanu saada. Sinna juurde veel suurte silmadega kinnitades, et mina pole midagi teinud ja kõik teised on süüdi. Koroonakriis, mis Keskerakonna tähelepanu keskpunkti lennutas, lasi sotsiaalminister Tanel Kiigel ja enne valitsuse vahetust ka peaminister Jüri Ratasel peaaegu igal õhtul televiisori kaudu meie elutubadesse astuda, on selleks korraks läbi. Asemele tuli teine, julgeolekukriis, mis tõstis rambivalgusesse hoopis Reformierakonna ja Kaja Kallase ning vanad kangelased vajusid unustusse. Sellest annavad tunnistust ka erakondade reitingud. Riigikogu valimised on aga vähem kui aasta pärast ja poliitikutel on viimane aeg hakata end tagasi pildile upitama, sest muidu võib häälesaak oodatust kasinamaks jääda.