Tarmo Vahteri „Võitlus tuleviku pärast” on üks rammus lugemine.
Varem olen Tarmo Vahterilt mõndagi lugenud. Need raamatud pajatasid ajast, mida isegi mäletan või arvan mäletavat.
„Võitlus tuleviku pärast” on teistmoodi teos. Autorgi märgib, et tegemist on kummardusega vanavanemaile, kuid teoses kajastatud lood on need, mida esivanemad ei jutustanud.
Minugi jaoks kujunes helge pilt nn eesti ajast paljuski vanavanemate juttude põhjal. Hiljem ajaloolasena saigi eesti ajast minu peamine uurimisobjekt. Loetud sai ajalooraamatuid, tolleaegseid ajalehti, tutvutud arhiivimaterjalidega. Pilt sellest helgest perioodist ei olnudki nii kaunis. Siiski mõistan, et see, mida järgnenud Nõukogude okupatsioon kaasa tõi, oli jube, ja seetõttu paistis eelnev Pätsi aeg oma vigadega ikkagi ilus.
Ajalugu kordub. Nii nagu pesti Eesti kaudu punaste kulda puhtaks EW ajal, ei toimi ka praegused sanktsioonid ja Eesti kaudu pestakse vene naftat ja muud kaupa suuremas mahus kui eelmisel aastal. Ja peaaegu mitte keegi ei köhi.