Juhtkiri: pakk, see on armastus

Märtsist teavitab Eesti Post pakisaajaid sõnumitega, mis algavad luuleridadega. Üks selline saabus mobiiltelefoni piiksatuse saatel eile. Omniva koos Sveta Grigorjevaga teatas, et pakk on nagu armastus.

Samal päeval seisis Haapsalu postkontoris vanamemm, kes ulatas üle leti elektriarve, mis tuli ära maksta. Postkontori töötaja hoiatuse peale, et teenustasu on viis eurot ja 50 senti, ütles memm, et jah, ta teab.

Viis päeva enne seda seisis Lihula postipunktis väikese korteriühistu 68aastane raamatupidaja, et panna ühistu arvele 800 eurot. Postipunktitöötaja hoiatuse peale, et teenustasu on üle 50 euro, läks ta, raha kotis, koju tagasi, läks esimest korda elus. Kunagi oli ta raha arvele pannud pangas. Kui see kinni pandi, siis postkontoris, mis pandi samuti kinni. Jäi raamatukogu, kus asub postipunkt. Seal raamatupidaja enam ei käi, sest röögatu hinnatõus – kuus protsenti summast – käib üle jõu. Edaspidi tuleb tal teisiti hakkama saada.

Postipunktides elektri- jm arvete maksjad on sandimas seisus. Neil pole valikut, sest oma arveid nad kuidagi teisti maksta ei saa. Nad on vanad, arvutivõõrad või kehva silmanägemisega ja maksavad alandlikult oma napist sissetulekust teenustasu. Arved ise on väikesed, sest nad on kokkuhoidlikud, teenustasu aga kerkib aasta-aastalt, juba arvest endast suuremaks.

Maksete eest hinnatõusu põhjendab Eesti Post „protsessi keerukusega” ja selgitab, et peab tegelema „rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide” maandamisega. Mida iganes see ka tähendab, jääb küsimus, kas „riskide maandamise” peavad tõesti kinni maksma 68aastased raamatupidajad ja need viimsed mohikaanlased, kes käivad postipunktis arveid maksmas.

See, et need inimesed ei ole Eesti Posti armastus, on nagunii selge. Eesti Posti armastus on pakid ja pakisaajad, keda tervitatakse tasuta saadetud luuleridadega.