Maailm on kummaline. Ligi 30 aastat tagasi mõistis kohus koletuid kuritegusid toime pannud Vassili Otškalenko surma, kuid läinud aasta lõpus terendas võimalus, et mees võib taas vabaks saada, külaskäike Panga külla ta juba võiski teha.
On mõistetav, et Panga küla elanikke valdas hirm eelkõige oma laste pärast. Mehe teod räägivad enese eest ja keegi ei taha, et nende lastega korduks sama mis Otškalenko ohvritega ligi 30 aastat tagasi. Samal ajal valitses ka teadmatus, kuidas ja kus vabakäiguvangina Ridala kandis lähedasi külastav kurjategija üldse liikuda tohib. Teadmatus tekitas juurde hirmutavaid külajutte ja see omakorda veel suuremat hirmu. On arusaamatu, miks ümbruskonna elanikele ei selgitatud, millistel tingimustel avavangla vangid üldse külaskäike teha saavad. Kas andmekaitse kaalub tõesti üles kogukonna hirmu ja paanika? Või – mis veel hullem – hirmust tekkinud omakohtu?
Kohus on nüüd oma sõna öelnud: järgmiseks kaheks aastaks jääb mees trellide taha, kuid saab endiselt aeg-ajalt käia külas oma kasuisal. Isegi kui kohus oleks otsustanud teisiti, poleks Otškalenko esimene surmamõistetu, kes vanglast vabaneb. Mullu kevadel vabanes vanglast 38 aastat trellide taga istunud Oleg Pjatnitski, kes 1992 samuti surma mõisteti. Pjatnitski ei pääsenud tavaühiskonda siiski päris vaba mehena, vaid peab seitsme aasta pikkuse katseaja jooksul alluma kõikvõimalikele kontrollnõuetele.
1990ndate alguse Eesti kohtusüsteemi juured olid nõukogudeaegsetes tõekspidamistes ja eriti jälkide tegude eest võis kohus inimese surma mõista. On arusaadav, et okupatsioonivõimu alt vabanenud Eesti riik janunes euroopalike väärtuste järele ja muutis surmaotsused eluaegseteks karistusteks. Ometi riivab see inimeste õiglustunnet, kui kord surma mõistetud võivad ühel päeval taas vaba mehena ringi liikuma hakata.
Ja ei sönagi sellest millal linnavalitsus elektritoetuse avaldusi vastu võtma hakkab…
..ehk euroopalikud väärtused, harjuge ära!