Presidendivalimised rikuvad jälle paljude inimeste tuju, sest need edenevad vaevaliselt ja taas tekitab arusaamatust, miks presidendi valimise kord nii keeruline on.
Vaatasin enda ja lugejate mälu värskendamiseks järele, kuidas praegune presidendivalimiste kord paika pandi. Isegi äsjaste juubelipidustuste ajal ei olnud üldse juttu sellest, et 20. augustil 1991 kuulutas ülemnõukogu välja iseseisvuse taastamise ning (!) kutsus kohe sama otsuse teise punktiga kokku Põhiseaduse Assamblee.
See kogu pandi kokku võrdselt kolmekümnest ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajast. Assambleesse kuulusid näiteks Arnold Rüütel ja Marju Lauristin, Jüri Adams ja Rein Taagepera, Mart Laar ja Lennart Meri, aga ka kirjanikud Hando Runnel ja Ain Kaalep.
Assamblee töötas 13. septembrist 1991 kuni 10. aprillini 1992. Selle töö tulemusena valminud põhiseaduse kiitsid 1992. aasta juunis rahvahääletusel osalenud 446 708 Eesti kodanikust heaks 92 protsenti.
Assambleel korduvalt varemgi jutuks olnud presidendivalimiste korda arutati põhjalikult 6. ja 7. veebruaril 1992. „Käesoleva põhiseaduse eelnõu sünd on ilmselt olnud hirmu ja armu omavahelise võitluse ere näide,” ütles assamblee ekspertkomisjoni juht Jüri Raidla. „Kõige selgepiirilisem on olnud hirmu ja armu vahekord parlamendi ja presidendi suhte käsitlemisel. Ühed tunnevad hirmu nn presidendidiktatuuri ees, teiste jaoks pole vähem jube nn parlamenditürannia. Kesktee leidmine nende vahel polegi nõnda lihtne.”
