Muinsuskaitseameti eestvedamisel on 2023. aastaks valmimas uued kaitsekorrad muinsuskaitsealadele.
Kohaliku pärandi eripära analüüsitakse nii muinsuskaitse all olevates vanalinnades kui ka Rebalas ja Sillamäel. Vanalinnade endistele ilmetele annavad vihjeid nii eri ajastute hooned kui ka kvartalite jaotus ja tänavate võrgustik, lisaks peidab end maapõues uuema ajaloo kihtide alla jäänud arheoloogiline kultuurikiht. Tegu ei ole enamasti abstraktsete märkidega, vaid käega katsutavate minevikujäänustega, mis aitavad meil mõista, kuidas võis elu välja näha enne meid ja enne neid hooneid, mis tänavapildis näha on. Kuidas hoolitseda maa-aluse pärandi eest ja seda paremini kaitsta?
Arheoloogiline kultuurikiht ehk varasema inimtegevuse tulemusel tekkinud pinnasekiht on oluline ajalooallikas, mis tuleb kas enne ehitust või sellega samal ajal arheoloogiliselt uurida. Sealjuures peab uuringute eest muinsuskaitseseaduse järgi tasuma isik, kes kaevetöid teeb. Muinsuskaitseametil on võimalik hüvitada kulu kuni 1500 euro ulatuses, mis katab tavaliselt enamiku koduhoovides tehtavatest uuringutest. Suuremate uuringutega on aga keerulisem – nende maht on enamasti teadmata, sest ka arheoloogidel on keeruline ennustada, mis täpsemalt maapõues säilinud on. Näiteks võib uuema rusu all olla säilinud keskaegse hoone vundament või terve kelder või on satutud kaevama kunagise Tallinna prügimäe peale, nagu juhtus Jahu tänaval. Samas on ka uuringuid, kus kultuurikiht on säilinud vaid väikeste laikudena.
Seetõttu tulebki maapõues tihtipeale kaitsta ennustatavat teadmatust – on teada, et piirkonnas on elatud sadu või isegi tuhandeid aastaid, kuid mis sellest meie ajani säilinud on, selgub alles kaevetöödel. Täpsem arusaam saabub sootuks hiljem, leiumaterjali tubasel analüüsimisel.
Seaduses ette nähtud uurimiskohustus võib mõningal juhul hirmutada, kuid see, kuidas kohustusse suhtuda, tuleneb meist endist – kas tegemist on koorma või huvitava võimalusega mõnda ajaloopeatükki täiendada või muuta. Ka väga väikestest töödest võib alguse saada suur avastus, heaks näiteks on Saaremaal kergliiklustee ehitamisel välja tulnud üksikud inimluud ja metallesemed, mis juhatasid kätte ühe selle sajandi seni suurima avastuseni – Salme laevmatuseni. Seega, kunagi ei või teada, kas tegu on üksikute juhuleidude või millegi erakordsega, kuid vaid põhjaliku arheoloogilise uurimisega on võimalik leiud ajaloomõistatuses õigesse kohta asetada ja uusi teadmisi luua. Mida rohkem on teadmisi, seda lihtsam on prognoosida, kuivõrd palju ja mis võiks seni uurimata kinnistutelgi veel alles olla ning kergem on planeerida ka uusi rajatisi.
Samuti on teada, et kõige paremini säilib arheoloogia puutumata, maa sees – ehk ka uued hooned tuleks ehitada nii, et võimalikult palju kultuurikihti, nende seas endiste hoonete müüre, säiliks edasi sama koha peal ja sarnastes tingimustes.
Arheoloogia on taastumatu ressurss – kultuurikihti tekib pidevalt juurde, kuid pronksi- või keskaegset kihti ei ole enam võimalik juurde „toota”, nii et ehitamisel tuleks tegutseda läbimõeldult ja säästlikult. Esmane hool arheoloogia eest on pärand jätta maapõues puutumata, säilitada seda tulevastele põlvedele, kellel ehk on veelgi paremad ja efektiivsemad uurimismeetodid. Kui kultuurikihi kohapeal säilitamine ei ole võimalik, tuleb arheoloogilised leiud metoodiliselt ja korrektselt dokumenteerides uurida, sest vaid nii kogutud teave jõuab lõpuks ajalookirjutusse.
Seega, kõik taandub teadmistele ning parimaks arheoloogiapärandi kaitseks on huvi uue info ja ajaloo vastu, selle väärtustamine ning teadmine, kuidas seda väärikalt hoida. Kui arheoloogia ja ajaloo vastu on huvi, on rohkem ka hoolimist ja hoolitsemist selle eest. Näiteks on varasemate arheoloogiliste uuringute tulemused toodud mitmes linnas nähtavale – endised müürid ja hooned on eksponeeritud või märgitud sillutisele. Nii et järgmine kord mõnes vanalinnas või muinsuskaitsealal jalutades tasub lisaks maapealse nautimisele mõtteis laskuda ka maa-alustesse sfääridesse ning ette kujutada, mitu meetrit kultuurikihti jalge all võiks peituda, kes seal varem on elanud ja tegutsenud ning milliste teadmistega võiksime ise ajalugu hoida ning rikastada.