Igal kirjanikul on just talle omane sõnavara, mis lisab tekstile vürtsi. Tihtipeale ongi kirjanikud uute sõnade loojad.
Siinkohal tahaks esile tuua Friedebert Tuglast ja sõna konksvingerdama. Tõsi, konksvingerdama ei esine ÕSis ega seletavas sõnaraamatus. Samas on Tuglas sõna välmija, ta kasutas seda reisikirjas, mille pealkiri on „Ühe Norra reisi kroonika”. Tuglas kirjutab: „Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudvangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel.”
Konksvingerdama on Tuglase sõna käänulise tee kohta. Reisikirja lõpus arutleb Tuglas keeleküsimuste üle. Tuglas märgib: „Ja seepärast jäetagu tulevikus igasugused konksvingerdamised selle nii tarviliku sana kirjutamises kõrvale!”
Ilmselgelt on Tuglas konksvingerdama tuletanud Norra linna Kongsvingeri järgi. Tuglas tunnistab reisikirjas, et Kongsvingeri nimi talle väga meeldib.
