Heljo Pikhof: lapsed, nähtamatud kriisiohvrid

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle elu poleks viirushaigus räsinud. Koroona on toonud kannatusi ja leina, ta on kimbutanud inimeste tervist, takistanud töö tegemist, tähendanud paljudele tööta jäämist ja solgutanud lapsi kooli- ja koduõppe vahel. Ja Eesti olukord ei lähe veel paremaks, paraku on seis vastupidine.

Lapsed aga ei küsi viirusest, lapsed sünnivad ja kasvavad igal ajal. Just lapsed ja lastega pered on ühed pandeemia nähtamatud ohvrid, mitte niivõrd (suur)ettevõtted-ettevõtjad, keda eelmine valitsus priskesti poputas, seda küll valikuliselt. Ka uus valitsus püüdis ettevõtjaid igati soosida-säästa, kui viivitas piirangute karmistamisega.

Lastega perede heaks ei ole aga Eesti riik terve koroona-aasta jooksul õieti mitte midagi teinud: nemad vaadaku ise, kuidas mülkast välja rabelevad. On hästi teada, et iga kriis teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks ning just riigi roll on seda lõhet veidigi tasandada – märgata ja toetada oma lapsi.

Meie naabrid on seda mõistnud. Lätlased näiteks on üles korjanud mõtte, mille sotsiaaldemokraadid käisid välja eelmisel kevadel oma kriisiaja sotsiaalmeetmete abipaketis: lõunanaabrid maksavad nüüd peredele iga lapse kohta 500 eurot toetust. Lisaks maksab Läti pensionäridele ja erivajadustega inimestele aprillis ühekordse kriisitoetusena 200 eurot. Soomlastest ei maksa rääkidagi! Juba kevadel sai üle 700 euro kätte lapsevanem, kes jäi töölt ära, et pidi lapsega kodus püsima. See on abi, mida annab leiva peale määrida.

Mitte vähem tähtis ei ole aga aru saada, et pikaleveninud kriis jätab sügava haava laste ja noorte arengusse. Sestap tuleb aega viitmata, kohe kriisis panustada perede toimetulekusse ja jätkata sellega hilisemas taastumisfaasis.

Põhjanaabrid moodustasid juba mais ekspertide töörühma, mis hindab epideemia mõju laste õigustele ja heaolule ning otsib parimaid lahendusi kriisitüsistuste vältimiseks. Kaks vahearuannet on valminud. Vaid paar märksõna sealt: tundlikkus võimalike probleemide avastamisel ja kohene reageerimine nendele. Abiandmise eelduseks on mõistagi piisavad ressursid – lapsed ennekõike!

Kui on tahtmist ja tundlikkust, võib ka mõne pealtnäha pisiasja lahendamine tuua perele kergendust. Meil kehtiv kord, kus pärast vanemahüvitise lõppemist tööle läinud lapsevanem saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist vaid alampalga pealt, on perede suhtes ülekohtune.

Asi on selles, et 80 protsenti päevatulust, mis haige lapse hooldamise eest kindlustatule makstakse, arvestatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku järgi. Vanemahüvitiselt aga – olgu see kui tahes suur – sotsiaalmaksu ei võeta. Nõnda ongi praegu arveldamise aluseks miinimumpalk. Samas, just sel ajal, kui seni kodune väikelaps kohaneb lasteaia ja kollektiiviga, jääb ta sagedasti haigeks ja emal või siis isal tuleb töölt ära jääda.

Kui väikelaps on pidevalt haige, võib see alguse panna omamoodi ahelreaktsioonile: lapsevanem on ka järgmisel aastal kehvemas olukorras, kui tal läheb vaja haigus- või hoolduslehte, sest ka hooldushüvitisi ei maksustata sotsiaalmaksuga.

Vanemahüvitiste süsteem on viimasel ajal üsna paindlikuks tehtud, nüüd tuleb ära kaotada ebaõiglus ka hooldushüvitiste maksmisel. Sotsiaaldemokraadid on riigikogule esitamas ravikindlustuse seaduse täiendusettepanekut, mille järgi makstaks hooldushüvitist vanemahüvitise järgi või kui lapsepuhkusel viibinu on vanemapalgale lisaks teeninud suuremat ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis selle pealt. Sõnaga, hoolduslehe kompenseerimine olgu perele soodsam, 80 protsenti suurema summa pealt.

Me ei ole kõrvale heitnud ka mõtet kaotada lasteaia kohatasu, nõnda, et riik hüvitaks omavalitsustele lapse kohta saamata jäänud tulu.

Praegusel ajal on see samm vajalikum kui ehk ealeski varem. Võtame näiteks või turismisektori ja sellega seotud alad, mis said pandeemialt täistabamuse. Seal on ja oli tööl väga palju noori ja nooremapoolseid naisi, pisut vähem ka mehi, kel pisipere toita. Töötuid ja pooleteramehi tuleb juurde muustki vallast. Kui mudilane oleks päevaajal ilusti hoitud, saaks äkk-kitsikuse kiuste alusõpet ja sooja toitu, võtaks see pingeid peres pisutki vähemaks.

Alles see oli, kui me lastetoetusi tuntavalt tõstes saime laste vaesuse Eestis otsustavalt vähemaks. Me ei tohi ühelainsal kriisiaastal lasta kõike tehtut ära nullida. Kasutada tuleb pisimatki võimalust, et olla toeks lastega peredele. Ka koolilaste haridusauke on parem lappida, kui tuba on soe ja leib laual.