Loomise vaev ehk mida teha täppidega

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Graafik Lembe Ruben nihestab Haapsalu linnagaleriis maailma mustvalge kaleidoskoobiga. Arvo Tarmula
Graafik Lembe Ruben nihestab Haapsalu linnagaleriis maailma mustvalge kaleidoskoobiga. Arvo Tarmula

Lembe Rubeni „Mitte midagi” Haapsalu linnagaleriis on väga vaadatav näitus.

Vaadatav ses mõttes, et ega seal midagi peale täppide vaadata ole. Ometi hakkab vaataja – kui ta juba kunstisaali on tulnud – vaatamist kui niisugust kuidagi eriliselt teadvustama. Mis iseenesest on huvitav. Sest tavaliselt ei taju me vaatamist mingi eraldi tegevusena.

Kui me loeme, siis me muidugi vaatame, aga ei mõtle sellele. Me loeme, mitte ei vaata. Nagu ka igal muul juhul – me keskendume sellele, mida me näeme, mitte vaatamisele endale. Rubeni näitusele tulijast saab aga puhas vaataja, kelle jaoks muutub täiesti teisejärguliseks, mida ta näeb. Vaataja saab vaatamisest kui niisugusest ebamugavalt teadlikuks.

Nagu välk selgest taevast tabab teda teadmine, et tal on silmad peas. Olgem ausad, see ei ole meeldiv, ja mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses – fookus kaob, silme ees hakkab virvendma, pea käib ringi ja süda pööritab. Väga ebamugav.

Intellektuaalne või mentaalne ebamugavus kunstisaalis oleks igati asjakohane, aga füüsiline?! See on midagi täiesti uut, huvitav, uurimist väärt ja tasub end ära ka. Muster avaneb tasapisi, tekib mitte millestki, või kui täpne olla, siis – tuhandetest täppidest. „Mitte midagi” koosneb täppidest.

Näitusesaali sisenejat võtavad vastu „Makroskeemid” – suured musti täppe täis valged lehed. Ei, need ei ole lohakalt kinnitatud, kooldudes seinal nagu lahtilöönud tapeet. Nii peabki olema. Vaataja silmitseb täppe kaugemalt ja lähemalt, otsides midagi, tähendust, mõtet, aga ei leia. Täpiread hakkavad silme ees tantsima, pilt hägustub, fookus kaob.

Järgmised tööd – „Sekkumine looduslikku süsteemi” ja „Fookuse nihestamine” – nagu pilkaksid vaatajat. Et ahaa, teie tunnete end sedasi? Panemegi siis selle tunde tööle nimeks. Või kinnitab see hoopis, et vaataja on õigel teel, on reageerinud täpimängule nii, nagu peab? Nii või teisiti, täpid tantsivad silme ees ja pea pööritab.

Järgmine töö – kindlapiiriline valge ruut – annab armuaega. On kuhu, pilku kinnitada. Hakkab parem. Paraku pole see kunstiteos, vaid sademevee kanalisatsiooni puhastusluuk, mida olen end leidnud huviga silmitsemas ka mõnel teisel nüüdiskunsti näitusel.

Aga liikugem edasi. Täpiliste pindade vahelt leiab silm toolijalga meenutavaid skulptuurseid kõverikke – ikka täpilisi. (Esimene oli põranda ligi ja ma pidasin seda veetoruks.) Teine on kõrgemal ja seda oskan juba kunstiks pidada.

Fookuse mustvalge nihestamine jätkub, sekka natuke kahvatuid pastelseid toone. See süvendab tunnet, et täpid on täpid ja ei midagi muud. Või siiski – ehk on nad osa mingist suuremast mustrist, nii-öelda loomise algmaterjal?

„Loomise algmaterjal” ise koosneb nööril rippuvatest täppidest. Need on udused, ilmselt veel noored täpid, pole jõudnud päristäppideks kasvada.

„Kolmetasandiline” – nendel täppidel on juba vägi sees. Kui mõnda aega silmitseda, muutub pilt mahuliseks. Täpid, täpid, täpid… Mida nendega teha? Luua või uppuda? Veel paar meeleheitlikku hingetõmmet, kui täpid vahetuvad… ruutude vastu. Silme ette ilmuvad kangad. Toimne kude. Luubi alla pandud tüll, rebendid, parandused, koevead. Oeh…

Mananud seintele täpid ja koed, mängib kunstnik distantsiga – üks ja sama detail esineb kord suurendatult, kord kahandatult, üleelusuurused makroskeemid on vastakuti imepisikeste mikromaailmadega. On võimalik vaadelda ühte ja sama kord kaugelt, kord lähedalt. Kunstnik justnagu avaks kummalisi salamaailmu, millele ilma temata ligi ei pääse, ja teeks nähtamatu nähtavaks. Avaldab ta aga ainult fragmente, vihjeid, millele peab tähenduse ja sisu andma vaataja.

Kas ta seda ka suudab? Küllap ikka, aga katsuda, mõõta ja arvustada seda ei saa, sest kõik sünnib vaataja peas.

Kui ikkagi ei sünni, ei maksa heituda. End loojana tunda saab ka lihtsamal moel. Kunstnik pole ju ometi mingi jõhkard! Ta on välja pannud kummalise installatsiooni „Loomine” – kaks suurt ketast, mida saab keerutada ja imetleda seinale tekkivaid mustreid. See on lõbus ja meenutab hiiglasuurt mustvalget kaleidoskoopi.

Kes meist ei jumaldaks kaleidoskoope?! Kõik me jumaldame, sest kaleidoskoop muudab igaühe (mustri)loojaks.

Kaleidoskoop näitusesaalis, see juba on midagi!

 

Lembe Ruben

  • Sündinud 1974.
  • Lõpetanud Eesti kunstiakadeemia graafika erialal.
  • Eesti kunstnike liidu ja vabagraafikute ühenduse liige.
  • 2011 Eduard Wiiralti noore kunstniku preemia.
  • Isikunäitused aastast 1999.
  • Näitus „Mitte midagi” Haapsalu innagaleriis on avatud veebruari lõpuni.
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments