Kagu-Mugula vallavanem Justas võpatas ärkvele. Tema telefon piiksus. Ekraan helendas kottpimedas ja kallas öökapile valgust. Selle külmas kumas joonistus öökapil oleva raamatu kaanel välja kõverikkuldne C-täht nagu kuusirp.
Justase unenägu lagunes tükkideks ja hajus – lumivalged siluetid tusase novembritaeva taustal lõid värelema ja kaotasid kuju, nagu poleks neid kunagi olnudki. Justas jälgis ärevalt, kuidas viimased riismed lahustusid tinajas halluses justnagu võluväel. Viimasel ajal nägi Justas kogu aeg täpselt ühte ja sama und.
Justas kõhkles hetke ja sirutas siis käe telefoni järele. Tema postkasti oli saabunud meil. Justas vaatas kella. Oli sügav öö. Koidik oli veel kaugel.
„Millal lõpetab Kagu-Mugula vald varjamise ja vassimise?” luges Justas ja ohkas südame põhjast. „Te olete kohustatud avaldama nakatunute nimed kohe.”
Ta pani telefoni tagasi öökapile. Järgmisel hetkel piiksatas see uuesti ja kuldne C raamatukaanel joonistus uuesti välja. Justas põrnitses seda mõnda aega, haaras siis telefoni ja torkas selle padja alla, kus see mõnda aega tasakesi vibreeris nagu nurru lööv kass. Siis jäi kõik vaikseks. Tuba oli kottpime. Justas vajus mõttesse.
Alguses oli kõik ju nii lootustandev. Mis siis ometi juhtus? Mis valesti läks?
Mina ei saanud sellest mõistujutust õnneks rohkem aru kui vaid pealkirjast. Iroonia on suunatud ilmselt tuugenivastastele. Mille peale kostaks, et igaühele on otsustamise kergendamiseks soovitav ära käia Tallinna teletorni jalamil ning võimalusel ka ülal vaateplatvormil, kunagise restorani kõrgusel (jäi vist 150m kanti). Ning mõelda kohapeal realistlikult, kas tõesti piirduks hiidtuugenite keskkonnamõju vaid taldmiku alla jääva paarisaja(?) ruutmeetriga? Seejärel korrutage nähtav teletornide arv 30-ga ning mõtisklege, mille poolest erineks Piirsalu tuugenipark olemuselt Ida-Viru kaevandusväljadest? Ja lõpuks teadvustage, et ‘JAH’ saate Ristile tööstusmaastiku lubamiseks öelda vaid ühe korra, pärast seda on kodukandi senine ilme ja olemus lõplikult kadunud nii teie, te laste… Loe rohkem »
justnimelt – otsus tehakse ühe korraga, järelmõjud on väga kauaaegsed. ausalt öeldes juba paldiski omadki paistavad ikka tohutult kaugele, eriti need vilkuvad punased tuled. aga kui lähedusse satud, siis ega sellise heli naabruses ikka elu ei ole. taanlased on probleemi lahendanud sellega, et tuulikud on meres. kopenhagenisse lennates vaadake, kuidas taani-rootsi vaheline meri on neid täis. kas meil ei leiduks selliseid merealasid, kus need tuulikud inimeste elusid ei reostaks?
Kui Justas kirjutas oma doktoritöö teemal kuidas kogukondi rohujuurte tasandil kaasata, siis oma tegelikus ametis on ta oma teadmisi täpselt vastupidiselt ära kasutanud – kuidas kogukondadest üle teerullitada mõne piirkonnast värvatud kantpea ning kasuliku idioodi abiga. See käekiri paistab välja Kullamaalt, Ristilt, Nõvalt ja mujalt. Ei käi see võitlus tal mitte tuuleveskitega vaid inimestega, kelle tüütut (eri)arvamust ning ideid ta oma skeemide läbisurumiseks ignoreerida soovib. Tulemuseks ongi see, mis on: aktivistigrupid, allkirjade kogumised, vallavanema tahtmisele iga vahendiga vastu punnimine. Kogukonna arvamuse ärakuulamist jms. “rahvamehe” tegevust kardab ta kui mürki – tegemist on ilmse autistiga. Ja volikogu? See on tänu skeemitamisele… Loe rohkem »
ja siis kasutab ta ära valla lehte, kus ühepoolselt neid tüütuid tavakodanikke sopaga üle valada, et ise “õigena” välja paista
Mark Twain: Politicians Are Like Diapers. They need to be changed regularly and for the same reason.
Tõlge: Poliitikud on kui mähkmed. Neid tuleb regulaarselt vahetada ning täpselt samadel põhjustel.