Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja paar päeva tagasi Valgevene opositsiooni koostöönõukogu liikmeks arvatud Svetlana Aleksijevitš käis alles veebruari alguses Tallinnas.
Kohtumisel eesti lugejatega rääkis Aleksijevitš tema jaoks tähendusrikka loo. Kui äsja Tallinna saabunud kirjanik ütles hotellis vastuvõtulauas oma nime, kõnetas teda vene keeles võõras mees. Nagu jutuajamisest selgus, Peterburist juba aastaid tagasi Soome kolinud venelane, kes tuli Tallinna Helsingist turistina.
„Kas teie oletegi see kirjanik, kes sai Nobeli kirjanduspreemia?” päris mees. Jaatava vastuse järel esitas ta juba ründava küsimuse: „Miks te meie kodumaad laimate?”
Seepeale imestas kirjanik, et miks mees peab teda kodumaa (nii endise Nõukogude Liidu kui ka Venemaa) mustajaks, kas mees on üldse mõnd tema raamatut lugenud?
„Ma ei ole ühtegi raamatut lugenud, aga kui teile läänes juba nii tähtis auhind anti, siis see peab olema meie kodumaa mustamise eest!” kostis tõeline nõukogude inimene, keda polnud rikkunud ka pikad Soomes elatud aastad.
Aleksijevitši jaoks oli see seik tähendusrikas, sest oma teostes (eriti ka eesti keelde tõlgitud „Pruugitud ajas”) on ta uurinud, kuidas eri rahvastest inimesed tajusid kommunistliku suurriigi lagunemist ning kuidas see mõjutab nende elu praegu. Oluline on märkida, et Nobeli kirjanduspreemia saajate seas on Aleksijevitš ainulaadne, sest ametilt ajakirjaniku dokumentaalproosa tugineb sadadele intervjuudele, millest on välja nopitud kõige kõnekamad lood.
Nõukogude Liidu lagunemine mõjus valgevenelastele paraku täiesti teistmoodi kui eestlastele või leedulastele. Eestlased olid omariikluse nimel pikalt pingutanud ning selleks 1991. aasta augustis vaimselt valmis. Valgevenelaste, nagu paljude teiste rahvaste jaoks, oli Nõukogude Liidu lagunemine šokk, mis tõi kaasa vaesuse ja alanduse. Valgevenelased said iseseisva riigi 1991, aga erinevalt eestlastest ei tähendanud see nende jaoks vabadust ega majanduslikku heaolu.
Aleksijevitš kirjeldab, kuidas paljud Nõukogude Liidus elanud inimesed, ka ta oma isa, ei suutnud minevikust lahti rebida ja eluga edasi liikuda. Vähe sellest, valgevenelasi hoidis teadlikult minevikus kinni president Lukašenka (ja venelasi hoiab Kreml), et nii oma diktaatorlikku võimu kaitsta.
Lukašenka polnud selles piisavalt osav ja tal polnud nii palju raha nagu Kremlil. Rahva taluvuspiiri ületas ta pandeemia puhkedes, eitades viirust ning korraldades aprillis miljonite osalejatega nõukoguliku laupäevaku ning 1. mail sõjaväeparaadi, millest isegi Putin loobus.
Praegu Minskis toimuvat ei saa võrrelda Tallinnaga 1991 või Kiieviga 2014. Valgevenelased jagunevad lihtsustatult kolmeks: Lukašenka toetajad, läänemeelsed Lukašenka vastased ning venemeelsed Lukašenka vastased. Erinevalt 2014. aasta Ukrainast ei ühenda valgevenelaste enamust soov pöörata oma kodumaa seljaga Venemaa ning näoga lääne poole.
Realistlik on Minski sündmusi võrrelda 2018. aastal Armeenias toimunud massirahutustega, mis pühkisid võimult autoritaarse presidendi. Kuigi võim vahetus, jäi Armeenia nii sõjaliselt kui ka majanduslikult ikka Venemaast sõltuvaks, sest riik vajab tuge konfliktis Aserbaidžaaniga.
Euroopas ja Eestis on halvaks tavaks hädaldada ennast piitsutavalt: „Miks lääs ja Euroopa midagi ei tee?!” Nii ka nüüd.
Ent Euroopa üks teravamaid välispoliitilisi mõtlejaid, endine Rootsi peaminister Carl Bildt hoiatab, et jõuline käitumine Valgevene suunal võib anda soovitule vastupidise tulemuse: „Euroopa ja teised Lääne jõud peavad leppima, et vähemalt esialgu jääb uus demokraatlik Valgevene majanduslikult Venemaast sõltuvaks. /…/ Hoidmaks eemal neid (Putini siseringist), kes pooldavad meeleavalduste jõhkrat mahasurumist mistahes demokraatlike muutuste ärahoidmiseks, peab Lääne diplomaatia proaktiivselt selgeks tegema, et toetab ka sellist demokraatlikku Valgevenet, kes valib tihedad suhted Venemaaga.”
Mitte suurte sõnade pildumine, vaid tark tegutsemine on parim, mida Euroopa saab teha Svetlana Aleksijevitši ja Valgevene opositsioonijuhtide toetamiseks.