Valitsuse kehtestatud eriolukord pidi kestma seitse nädalat – 1. maini. Toona tundus võimatu, et elame need nädalad koduseinte vahel, karantiinis või vabatahtlikus eraldatuses, väljudes sealt nii harva, kui vähegi võimalik. Uskumatu tundus teade koolide, raamatukogude ja söögikohtade sulgemisest. Teade eriolukorra pikendamisest 17. maini enam uskumatu ei tundunud, vastupidi – see tundus normaalne.
Eriolukord on hämmastava tõhususega murendanud iseenesestmõistetavuse piire.
