1

Hannes Rumm: väike huvi suure raha vastu

Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula
Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula

Eestis on üllatavalt vähe tähelepanu pööratud nendegi ridade kirjutamise ajal Brüsselis käivatele Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta eelarvekõnelustele.

Miks see nii on? Esimese hooga pakun, et kuna Eestil tuleb seda harjutust teha juba kolmandat korda, siis on uudsuse võlu kadunud. Mis siis, et selle otsuse mõjud ulatuvad seitsme aasta taha ning Suurbritannia lahkumise ja suurte kliimaprobleemide pärast on eelarve kokkulappimine palju keerulisem kui varem.

Teisalt peaks see pingeid siiski tekitama, sest sellest, kas eelarve tuleb suurem või väiksem, sõltub tulevikus mõnes valdkonnas Eesti rahastamise määr. Ent ometi pole ELi eelarve tekitanud märkimisväärseid pingeid isegi opositsiooni jaoks.

Balti põllumehed protestivad põhjendatult oma madalama toetusmäära vastu. Need on selgelt ebaõiglased, sest kuigi me oleme kuulunud euroliitu juba 16 aastat, pole toetused nn vanade liikmesriikidega võrdsustunud. Samas on see vaid ühe, majanduslikus mõttes päris eduka, huvirühma probleem ning ei tõmba ülejäänud ühiskonda kaasa. Muidugi on siinkohal ammugi teada pragmaatiline tõsiasi, et põllumajanduspoliitika on rikkamatele riikidele peamine EL-eelarvest raha tagasi saamise allikas, ja seega on edulootused pea olematud.

Balti riikide teine eripärane probleem on Rail Baltic, aga sellel projektil pole Eestis tugevat poliitilist omanikku ning raudtee toetajad on passiivsed. Pigem loodavad projekti vastased selle peale, et rahalistel põhjustel jääb neile vastukarva olev mõte teostamata. Väidetavalt on rahandusminister Martin Helme korduvalt eri vestlustes öelnud, et sellepärast tema küll ei kurvasta, kui Balti riikidele Rail Balticu teostamiseks raha ei jagu. Ent kui see nii ka läheb, siis vaadatakse kohe süüdistavalt otsa valitsusele, kes pole suutnud Eesti huve kaitsta.

Rail Baltic on ilmekas näide ka selle kohta, kuidas euroraha mõtlemist moonutab. Oma riigi või valla raha eest ei oleks meil viimasel aastakümnel paljusid uhkeid asju tehtud, aga kui EL nende hinnast 75 protsenti kinni maksab, siis lööme muidugi kopa maasse ja uhke maja püsti! Eriti olukorras, kus valdade ja linnade juhte hinnati selle järgi, kas nad suudavad oma kodukanti raha tuua. Selle tulemusena kohtad ringi sõites sageli euroliidu lipuga hooneid, mis seisavad tühjalt või on alakasutatud, sest raha nende rajamiseks oli, aga kasutajaid mitte.

Ent võib olla on veel üks põhjus, miks euroraha meid nii palju enam ei morjenda. Eesti on lihtsalt jõukamaks saanud ning euroraha pole suurte asjade ärategemiseks enam nii eluliselt vajalik kui 10-15 aastat tagasi. Muidugi on meeldiv Soome või Saksa maksumaksjate tuge tunda, aga see pole enam nii väga elu ja surma küsimus.

Juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga ütles praegu Euroopa Komisjoni transpordivaldkonda juhtiv Henrik Hololei, et tema tahab elada sellises Eestis, mis mitte ei saa teistelt riikidelt rahalist tuge, vaid annab seda ise. See mõte kõlab algul ehmatavalt – loomulikult on iga inimese esimene instinkt mitte oma raha ära anda, vaid juurde saada. Kui aga järele mõelda: tahaksime ju olla nii jõukad, et saame ise endaga hakkama ning suudame teisigi toetada.

Omaette teema on see, kuidas hakatakse euroliidu eelarvekõneluste tulemusi tõlgendama, kes esitleb end võitjana, kellele tipp-poliitikutest pannakse kodumaal pahaks konkurentidele alla jäämist. Üldine loogika ütleb, et need, kellel on raha, omavad ka suuremat sõnaõigust.

Aga ilu on alati vaatajate silmades. Näiteks eelmise seitsmeaastase eelarvekava heakskiitmise järel kiitis peaminister Andrus Ansip seda meie jaoks igati soodsaks. Sisuliselt täpselt samad tingimused välja kaubelnud toonane Läti peaminister Valdis Dombrovskis hindas kokkulepet avalikult mitterahuldavaks. Tulemuseks oli see, et eestlased rõõmustasid kokkulepe üle, aga lätlased põdesid selle pärast, et neile tehti liiga. Kuuldavasti on Eesti valitsus ka nüüd esialgse Euroopa Komisjoni ja sel nädalal Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli eelarvekavaga palju rohkem rahul kui Läti või Leedu kolleegid.

Eks aeg näita, kunas ja mis tingimustel euroliidu eelarves aastateks 2021-2027 kokku lepitakse. Eesti seisukohast on igal juhul kõige arukam seda euroraha , mida me saame tulevikus veidi vähem, efektiivsemalt investeerida. Vältida projektide valikul parteilisi paremusjärjestusi ning panna raha sinna, kus seda tegelikult ka vaja läheb.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Veebe
Veebe

Selge mees, Selge jutuga?

wpDiscuz