Seljataha on jäänud talihari ning ilmselge on juba ka päeva pikem samm. See oleks kõik rõõmustav ja normaalne, kui maa magaks rahulikult lumevaiba all, nagu ta tavaliselt sel ajal teebki… ainult mitte sel aastal. Aedades õitsevad hoopis lumeroosid ja puhkevad lumikellukesed, metsa all päikeselistes kohtades võib mõnes kandis märgata üksikute sinilillede siniseid silmakesi. Lepp ja sarapuu õitsevad, pajude ning remmelgate võrad võtavad värvi ning varalehtivad puud-põõsad üritavad pungakesi paisutama hakata.
Lumeootus on kestnud juba nii kaua, et on hakanud üle minema kevadeootuseks ning mõtted trügivad lume pealt järjest enam sellesse suunda, et kui seni pole tulnud, siis pole vajagi. Nüüd juba oleks parem jah, kui tali taeva jääkski, sest et muidu on lõpp nende otsakeste ja tutikeste ja puhkevate pungadega ning külmakahjustused kärmed tulema.
