0

Lugejakiri: Mihkel Tammelaan meenutab lapsepõlve vene ajal

Lääne Elu

info@le.ee

Kartuli noppimine. Foto ERA, Foto 2318

Elasime vaeselt, kuid meil, lastel olid ikka omad rõõmud ja muidugi ka mured.

Pidime varakult tööle hakkama. Elasime maal ning sõja ajal ja ka mõned aastad pärast sõda olid maal taludes naturaalmajandus. Peaaegu kõik vajalik tehti koduses majapidamises – isegi tuletikke prooviti kodus teha ja päris õnnestunult.

Elasin Jalukse külas Oru vallas Läänemaal. Meie külas oli seitse tuuleveskit, kus jahvatati lihtsamat jahu. Linnaste jahvatamiseks kasutati käsikive. Õlut tehti jõuludeks ja lihavõttepühadeks.

Maal elavad sugulased olid sõja ajal linlastele suureks toeks. Pärast Tallinna pommitamist põgenesid mõned perekonnad ka meie külla, sest külas oli toitu ja sai ka ajutist peavarju. Minu isa tädipoeg Arnold Buldas käis suviti puhkuse ajal meil ja töötas koos isaga viljalõikusel – selle eest sai ta tasuks võid, soolapekki, jahu jt. toiduaineid.

Mina koos vanema õega olime koduhoidjateks, kui vanemad olid kaugemal heinamaal tööl. Meie kohustuseks oli päeval seale süüa ning vasikale rohtu tuua ja juua anda.

Õhtuks pidime perele süüa keetma. Toas meil pliidi alla tuld teha ei lubatud ja toitu keetsime sauna eeskojas leel. See on lahtine tulekolle, kus pada ripub puust konksu otsas, mis ripub kahe paralleelse lati vahel ja millised toetuvad mõlemast otsast kivist müüridele.

Kõige lihtsam oli tangu (õigemini kruubi-) pudru keetmine. Paned patta paraja tüki soolapekki, lisad kruubid ja vee ning teed tule alla. Siis on vaja jälgida, et vesi ära ei auraks ja tuli ei kustuks, kuni puder on valmis. Supi keetmine ei tekitanud ka raskusi.

Ükskord me olime siiski hädas. Pidime keetma piimasuppi. Panime patta kõikvõimalikud juur- ja kaunviljad, aga piima jäi väheks. Me ei teadnud, et kõigepealt tuleb panna vesi keema ja siis lisada kõik muud ning pärast, kui need on keenud, lisada piim. Õnneks ei jõudnud me tuld alla teha enne, kui vanemad koju jõudsid. Meie pajatäis oleks lennanud vastu taevast.

Meil oli ka teisi kohustusi. Laupäeval tuli õue puhtaks pühkida. Vahel juhtus ka seda, et jooksime liiga kaua külas ringi ja siis oli vaja kiiresti kõik tööd ära teha, mis päevaks ette nähtud.

Kui sündis noorem õde, siis jäi tema eest hoolitsemine meie kohustuseks. Meil oli kõrge ja kitsas lapsevanker ja meile pakkus suurt lõbu sellega kiiresti sõita. Ükskord läks see kurvis kummuli. Õnneks oli laps patjade ja tekkide vahel ja midagi hullu ei juhtunud.

Vene ajal maksustati kõikvõimalikud tuluallikad. Kui üleskirjutaja käis sel ajal, kui vanemaid kodus ei olnud, pidime meie ütlema, kuipalju on mingeid loomi, õunapuid või mesipuid. Me muidugi valetasime, nagu vanemad olid õpetanud. Kontrollima ei hakatud, usuti, et lapsed ei valeta.

Tuleb veel meelde üks seik 1941. aasta suvest, kui isa pani üles punast lippu. Küsisin isalt, et kas täna on jälle päti püha. Nii oli ta mulle vastanud ükskord enne, kui lippu üles pani.

Kuna tol ajal muid vahendeid käskude andmiseks polnud, siis oli külas käskjalg, kes luges igas peres käsu ette ja sellele tuli anda allkiri.

Mainisin ainult mõnda asja, mis kodus tehti. Kasvatati kanepit, sellest tehti köit. Kasvatati lina, see töödeldi kodus, kedrati vokiga lõngaks ja kooti kangastelgedel linaseks riideks, millest sai nii voodipesu kui ka särke, pükse ja seelikuid.

Küünlad  jõulupuule tehti lambarasvast. Jõulupuule riputati kaunistuseks õunu ja paberist omatehtud ehteid.

Lambanahast sai õmmelda sooja kasuka. Selleks tuli nahk ära parkida, mis oli päris keeruline töö ja mida ei teinud just iga mees.

Levinud oli puskariajamine. See oli tasuv tegevus, sest puskari eest võis nii mõndagi saada.

Lambavillast kedrati lõnga peaaegu igas peres. Kanasuled kasutati ära patjade täiteks. Selleks tuli sulgede pehmed osad rootsudest eraldada, mida nimetati sulgede noppimiseks. Hulgakesi oli seda lõbusam teha ja selleks korraldati sulenoppimise talguid. Kutsuti küla naised ja tüdrukud kokku, räägiti igasuguseid lugusid ja töö sai mõne tunniga tehtud. Järgmine kord mõnes teises peres. Seda tehti talvel, kui väljas tööd ei olnud.

Kuna suhkrut polnud saada, kasvatati suhkrupeeti ja tehti sellest siirupit, mida kasutati piparkookide ja kompvekkide valmistamisel ja kohvi maitsestamisel. Päris kohvi ei olnud saada, seepärast tehti viljakohvi siguriga. Vili, enamasti nisu, pruunistati ja jahvatati kohviveskiga. Olen seda tööd palju teinud ja see on olnud mulle väga tüütav, nagu ka võimasina väntamine.

Pärast 1949. aasta 25. märtsi massiküüditamist muutus kõik. Taluperemeestest said kolhoosnikud. Mu isal oli kolm nn. kontrahti, millised kinnitasid, et Vainu talu maad, 20.6 hektarit kuuluvad temale ja on antud igaveseks kasutamiseks. Esimene oli antud Eesti Vabariigi ajal teine Saksa okupatsiooni ajal ja kolmas Vene ajal pärast sõda. Sellest ajast olid need kõik lihtsad paberilipakad, mis kõlbasid ainult pliidi alla tule süütamiseks või kempsus Stalini pildiga ajalehe asemel.

Kolhoosiperele jäeti õue-aiamaaks 0,6 hektarit maad, hobused ja lehmad (peale ühe) ning põllutööriistad ühistati. Oma endised põllumaad tuli oma seemnega täis külvata. Juba eelnenud talvel anti koolilastele (alates 4. klassist) ülesanne teha talude seemnevilja idanemisproov. Mitte keegi ei osanud aimata, et see oli ettevalmistus kolhooside tegemiseks.

Mihkel Tammelaan

mäeinsener

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz