Seda, et Haapsalul on juubeliaasta, näitab juba kasvõi sünnipäevalapsest välja antud eriilmeliste raamatute arv nii sel kui ka eelmisel aastal (Endel Susi „Suur Haapsalu sõnas ja pildis”, Adam Culleni „Väikses linnas”, Ülla Parase „Haapsalu. Aeg. Inimesed”, Mikael Korhoneni fotoraamat „Haapsalu. Linn mere äärel”). Viimati ilmus kunstiõpetaja ja kunstniku Tiiu Randmann-Mihkla loomingualbum „Sprotid õlis”, mis on inspireeritud Haapsalu kunagisest kalurikolhoosist Lääne Kalur.
Tiiu Randmann-Mihkla „Sprotid õlis” sisaldab nii kunsti, luulet kui ka jutte. Köitvad on autori fotod Haapsalu kalurikolhoosi varemetest. Peale selle on loomingualbumis jäädvustatud kunstniku tööd. Illustratiivse materjalita poleks tekstid raamatus kindlasti olnud nii mõjusad. Veelgi parema pildi saab, kui külastada Randmann-Mihkla Haapsalu linnagaleriis septembri lõpuni üleval olevat näitust „Sprotid õlis”. „Sprotid õlis” loomingualbum ja samanimeline näitus toetavad teineteist, moodustades koos ühtse terviku.
Kui varem on Tiiu Randmann-Mihkla üles astunud kunstnikuna, siis sedapuhku teeb ta oma kirjanikudebüüdi. Kuigi „Sprotid õlis” sisaldab jutte ja luuletusi, on need pigem miniatuurilaadsed mõtisklused, sõnadesse pandud pildikesed ajast ja Haapsalust.
Loomingualbumis „Sprotid õlis” mängib autor mõttega, kuidas olla teises ajas ja teises kohas ning näha elu läbi teiste silmade. Igal juhul on „Sprotid õlis” ajarännak Randmann-Mihklaga 1980ndate Haapsallu, ääremaale, unisesse linna, mille tänavatel „õhtupoolikuti polnud kedagi liikumas”, aga lõpuks tuleb siiski nentida, et Haapsalus tegelikult elu kees ning tegu polnud luitunud ja halli linnaga. Üks „Sprotid õlis” läbivaid motiive on aeg, see, et miski päriselt ei kao, vaid muutub ja leiab uusi vorme. Võiks öelda, et aeg on nagu kaleidoskoop: igaühe jaoks moodustuvad samast perioodist erinevad mustrid ja värvid. Sedapuhku siis Tiiu Randmann-Mihkla ajamustrid ja -värvid.
Milline on aga ajaränd Randmann-Mihklaga? Kindlasti leiab teekonnal põnevaid, samas ajastu absurdsust tõestavaid faktikilde. Näiteks, kuidas lendurid üritasid kütusest vabaneda, sest kes see ikka viitsib nii palju lennata, vahepeal on muudki teha. Seepärast müüdi kütust ümberkaudsetele elanikele või valati maasse kaevatud auku ning pandi tuli otsa. Ka kirjutab autor jaburast plaanimajandusest nõukogude ajal. Kalapüügiplaan küll täideti ennetähtaegselt, paraku ei suudetud säärast hulka kala säilitada, sest polnud piisavalt tünne ega soola – seepärast veeti kala põllule mädanema.
Nõukogude ajal pidi olema leidlik ja midagi kergekäeliselt ära ei visatud. „Võib tunduda, et nõukogude ajal olid inimesed väga ökoloogilise mõtteviisiga. Taaskasutus oli eluviis ja näitas loovuse taset,” kirjutas Randmann-Mihkla.
Aga ehk on tegu hoopis soomeugriliku mõtteviisiga. Ajakirjanik Rein Sikk kirjutab raamatus „Minu Ugrimugri”, et soomeugrilastel ongi kombeks kõike tallel hoida, nii igaks juhuks, sest äkki läheb vaja.
Nõukogude elu argipäev, mida Randmann-Mihkla oma mõtisklustes kujutab, pakub emotsioone ja äratundmist, aga noortes äratab ehk sügavamat huvi meie lähiajaloo vastu. Noortele võib tunduda uskumatu, kui palju tuli pingutada, et pesu pesta või see, et müüjaga pidid olema head suhted, sest siis sai ehk kohukest. Või hoopis tõsiasi, et puhvetisse minnes pidi rasvase alumiiniumkahvli enne söömist kleidisabasse puhtaks pühkima.
Randmann-Mihkla on tulnud mugavusstsoonist välja, julgedes end näidata täiesti uuest küljest. Kindlasti on ta teinud tänuväärse sünnipäevakingi hällilaps Haapsalule. Näituse „Sprotid õlis“ külalisraamatus on sissekanne: „Nii palju Haapsalut, aega, emotsiooni.” Haapsalu, aeg ja emotsioonid ongi vast kolm märksõna, mis tabavalt võtavad kokku näituse ja loomingualbumi „Sprotid õlis”.
