Jüri Ratase valitsust hoiavad koos kolme koalitsioonierakonna eesmärgid, mida teistes kooslustes teostada ei saaks.
Valitsuse lauale (nagu peaminister armastab öelda) on korraga tekkinud hulk sisulisi ettevõtmisi, üks neist isegi reformi mõõtu. Pärast mitut EKRE sõnavõttudega ja nende eest vabandamisega täidetud suvekuud on see suur muutus. Enamgi, suur muutus on see ka pärast Jüri Ratase eelmist ning kaht Taavi Rõivase valitsust, kus tegeleti peamiselt valijate õigesti elama õpetamisega.
Teise pensionisamba reformist on paari nädalaga väga palju ja emotsionaalselt kirjutatud. Mõistetavatest kahtlustest ja hirmudest hoolimata saab praeguseks avalikustatud põhijoonte pealt öelda, et tegemist pole vastutustundetu lammutamisega. Tõsi, kui kasvõi viis aastat tagasi oleks poliitikud ja rahandusministeerium võtnud tõsiselt tegeleda kõrgete tasude, liigsete piirangute ja pensioniikka jõudnute ebaõiglase väljamaksete korraldusega, siis poleks nii jõulisi muutusi ehk vaja olnud, aga nüüd tuleb tõdeda, et poliitilisel pendlil on tavaks liikuda ühest servast teise.
Kõik küsimused mõjuanalüüsist või puuduvast arutelust on kunstlikud ja seda teavad ka need, kes neid esitavad. Arutelu on olnud pikk ja laialdane ning peab tõdema, et olemasoleva süsteemi muutmata kujul säilitamist on jäänud kaitsma vaid pensionifondidega ühel või teisel moel seotud inimesed, opositsioonierakonnad ning nende toetajad. Näiteks minu enda suhtumine on just nendes aruteludes esitatud argumentide mõjul muutunud.
Peale kehtiva korralduse puuduste ning 17 aastaga ja eriti pärast 2009. aasta üleilmset majanduskriisi muutunud maailma on pensioni teise samba liberaliseerimisel vähem märgitud kaudseid positiivseid mõjusid. Oletatavasti hakkab märkimisväärne arv inimesi, kel teise sambasse rohkem raha kogunenud, kuid kes selle haldamisega rahul ei ole, ise oma vara investeerima. Olenemata sellest, kas nad otsustavad paigutada kogunenu kinnisvarasse või aktsiatesse, tähendab see, et inimeste üldine teadlikkus investeerimisest paraneb. Ootamatult tekkinud vastutus mõnekümne tuhande euro eest võib tekitada ka mitmeid uusi ja nii-öelda raamidest väljas ettevõtmisi.
Ja valitsus peab selle kõik läbi viima, mis tähendab, et poliitikas on arvestatav hulk „päris” sisu.
Ka 2020. aasta eelarve tegemine tõotab erineda varasematest aastatest, kui mõnesaja tuhande kaupa kuludele katteid kokku leiutati ning pelglikult struktuurse tasakaalu suunas kõõritati.
Väga jõuliselt on valitsus hakanud liikuma energeetika valikutes. Raske on ette kujutada mõne teise mõeldava koosseisuga koalitsiooni, kes oleks sama otsustavalt käskinud Eesti Energial CO2 hinna tõttu praegu turult välja surutud tootmisvõimsused reservis hoida. Sellel on kolm tulemust: tööhõive säilitamine Ida-Virumaal, Eesti iseseisva elektrivarustuse tagamine ning ekspordivõimekuse hoidmine ajaks, kui CO2 kvoodi hind peaks kukkuma.
Ka põlevkiviõli eelrafineerimistehase investeering, millest mitme valitsuse ajal on räägitud, on nüüd liikunud kaugemale kui varem.
Raske on hinnata, kui realiseeritav on rahandusminister Martin Helme neljapäeval välja käidud plaan ehitada kolme suuna põhimaanteed neljarajaliseks juba „lähiaastatel”, kasutades avaliku ja erasektori koostööd, mida tuntakse lühendi PPP all. Seda on ka varem kaalutud ja erinevatel põhjustel ametnike poolt ära põlatud. Aga ei saa välistada, et asi polnud varasemate valitsuste ajal mitte niivõrd kulus või reeglitesse mittemahtumises, vaid poliitilise tahte puudumises.
Poliitiline tahe asju ära teha näib sellel valitsusel olemas olevat. See tuleneb eelkõige EKRE, Isamaa ja ka Keskerakonna tungivast vajadusest tõestada enda tõsiseltvõetavust.
Kui suur see tahe on, seda nägime paari nädala eest politseijuhi vallandamise skandaali lahti rulludes, kus kõik osapooled lõpuks ületasid end, „sest meil on koos palju asju teha”.
Kui eelpool loetletud algatused on enamasti Isamaa ja EKRE näoga, siis mis on Keskerakonna ja eelkõige selle esimehe Jüri Ratase projekt ja kasu? Ratase projekt, mis kestab juba hulga aastaid, on Keskerakonna ümberpööramine. Selle suur osa on valitsuskõlblikkus ja nii või teisiti langevad kõik poliitilised õnnestumised lõpuks peaministri kontole. Nagu ka läbikukkumised.
