Tegelikult pole mul sõnu. Elu võib vahel olla halastamatult ebaõiglane. Kaotada lühikese ajaga kaks Haapsalule ja Lääne maakonnale olulist inimest – seda haava ravime veel kaua.
Anneli Ammas oli sündinud Tartus ja keskkooli lõpetanud Põlvas. Kuidas juhtus, et meil vedas ja ta üldse Haapsallu sattus? Ülikooli lõpetanud ajakirjanikke nimelt ei sundsuunatud kusagile. Nad pidid endale ise töökoha otsima. Miks Anneli oma tulevaseks töökohaks Töörahva Lipu valis, tulenes ilmselt sellest, et ülikooli ajal suunati ta siia praktikale. Ja ju talle siin siis meeldima hakkas.
Ei pea vist ütlema, et Anneli Ammas oli väga hea ajakirjanik. 2001. aastal pälvis ta Bonnieri preemia, mida võib kohalikuks ajakirjanduse Nobeliks pidada, 2017. aastal sai ta Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ent tähtsam on tema puhul see, mida alati rõhutas kõigi ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel – ajakirjanikud te võite olla, inimesed te peate olema. Üks teine tuntud Läänemaa ajakirjanik Rein Hanson on selle sõnastanud pisut teisiti – ajakirjanik olla tähendab olla tavalisest inimesest pisut enam oma riigi kodanik ja pisut enam oma rahva liige. Anneli on elanud mõlema juhtlause kohaselt. Ta oli vana kooli ajakirjanik. Ta ei sõitnud kunagi inimesest üle, et saada rohkem klikke.
Asi, mille üle ma kunagi ei väsi imestamast, oli Ammaste söakus asutada oma leht – esimene sõltumatu ajaleht tol hetkel veel ametlikult taastamata Eesti Vabariigis. Need inimesed, kes on olnud toimetustega seotud, teavad, kui keeruline üks lehetegemine on. Ja veel tollal, 30 aastat tagasi, kui luba lehe väljaandmiseks tuli küsida kohalikust parteikomiteest.
Muidugi polnud Lääne Elul alguses mingit tegijate armeed, vaid kaks hakkajat noort inimest ja nende sõpruskond. Anneli osa selle lehe sünnis ning eduloos ei ole võimalik üle hinnata.
Algul ilmus Lääne Elu neljapäeviti kaks korda kuus. Kui sirvida lehe esimest poolt aastakäiku (juuli-detsember 1989), siis neid lugusid, millel on juures Anneli Ammase nimi, pole palju. Üks esimesi oli Stockholmis tehtud kohvikuintervjuu Ilon Wiklandiga – eks seegi, et üks Haapsalu ajakirjanik intervjueerib kedagi välismaal, oli väga kõva sõna. Samas oli lehes palju lühiuudiseid, mille juures autori nimi puudus – eks need olid suure tõenäosusega Anneli välja otsitud ja kirja pandud. Ja kuigi väike, neljaleheküljeline leht ilmus kord kahe nädala tagant, ei kujuta keegi praegu ette, kui suur oli väheste tegijate töökoormus ja vastutus. Nutikas pidi ka olema. Nii näiteks oli leht välja kuulutanud ennustusvõistluse, kes valitakse Haapsalu rajooninõukogu saadikuteks. Osalemiseks tuli lehest välja lõigata ennustustalong, mis aitas suure tõenäosusega kasvatada lehe ostjate arvu. Ennustusvõistluse võitis tallinlane Tiina Undrits, mis annab märku sellest, et lehte loeti ka väljaspool Läänemaad. Millest alustavad lehelugemist paljud inimesed tänapäevalgi, need on surmakuulutused. Kuni lugejad veel ei kuulutanud, avaldas leht igal nädalal nimekirja neist, kes olid Lääne maakonnas jäädavalt lahkunud. 28. detsembril 1989 lisandusid nimekirjad neist, kellele oli eelmisel nädalal nimi pandud. Nii oli Annelil liiga palju korralduslikku tööd, et pühenduda puhtalt ajakirjandusele.
Kui leht sai jalad kindlalt maha ja toimetuse koosseis piisavalt tugevaks, võis ta siit südametunnistuse piinadeta 1996. aastal lahkuda ja Päevalehte suunduda, sealt edasi Postimehe uurivasse toimetusse, kus temast kujunes üks Eesti juhtivaid kirjutavaid ajakirjanikke.
Viimastel aastatel võitles ta visalt raske haigusega ega kaotanud sellele vaatamata optimismi ega rõõmsat meelt. Öeldakse, et igas halvas on midagi head. Sellest halvast on midagi head leida ilmvõimatu – või kui, siis ehk on nad nüüd jälle Andresega koos.
Aitäh!