Andrus Karnau: põlevkivi liigub minevikku

Värske uudis kõneleb, et valitsuse liikmed leppisid kokku: Eesti Energia peab oma põlevkivielektrijaamu vähemalt kolm aastat töös hoidma. Kui palju see riigikassale maksma läheb, pole teada.

Rahandusminister Martin Helme teatas eelmisel nädalal: „2023. aastani peab olema tagatud Narva elektrijaamades Eesti keskmine elektrivajadus, riigile on julgeolekukaalutlustel oluline tagada tootmisvõimsus ka kõrgtarbimise ajal.”

Ega Helmel ja majandusminister Taavi Aasal pole palju valikuid. Põlevkivisektoris saab otse ja kaude tööd üle 10 000 inimese, riigifirmal Eesti Energia on suur võlakoormus ja kõigele lisaks kummitab kuklas hirm, et töötuks jäävad kaevurid võivad olla kerge saak riigikukutajatele. Nii ei jäägi muud üle, kui anda riigifirmale korraldus, et te peate elektrijaamu töös hoidma. Ometi kõneleb värske Eesti Energia kvartaliaruanne, et põlevkivist ei tasu enam elektrit toota ega müüa. CO₂ kvoodihind on liiga kõrge ja elektri börsihind liialt madal. Turuloogikast lähtuvalt tuleks elektrijaamad sulgeda ja töölised koondada, aga majanduslik ja poliitiline reaalsus ei luba.

Keskmine elektrivajadus tähendab umbes 1000 MW katlaid. Ülejäänud lähevad sulgemisele. Tööle jääb moodne Auvere, aga jäävad ka uuema tehnoloogiaga katlad ning paar vana. Teised sulguvad vanarauaks.

1000 MW ei kata talvist tarbimist. Aasa ja Helme kokkulepe tähendab, et Eesti ei suuda end enam iseseisvalt elektriga varustada. Kust puudujääv tuleb? Kaabliga Soomest või traatidega Valgevenest. Aga kui ka seal napib, siis tuleb tulesid kustutama hakata. Keskkonnakaitsjail pole vastust, millega põlevkivijaamad asendada. Kuidas korvata majanduslik kahju? Kust leida kaevureile ja energeetikuile uus töö?

Nii ei jäägi valitsusel üle muud, kui koera saba jupphaaval raiudes kolme aasta kaupa energiafirmale käske jagada ja loota, et äkki juhtub ime. Keskkonnakaitse nõuded suruvad Eesti suurtööstuse konkurentsist. Eesti Energia töötajate arv on sel aastal vähenenud 350 võrra, enamik neist on koondatud elektrijaamade sulgemise tõttu. Ministrite värske kokkulepe lubab koondada 350. Aasta lõpuks jääb riigifirmasse ligi 5100 inimest. Koondatavate arv tundub suur, aga viimase 20 aastaga on riigifirma töötajate arv tuhandete võrra vähenenud.

Tervena elatud eluiga on Ida-Virumaal mitu aastat madalam kui mujal Eestis. Selleks peaks piisama, et mõista põlevkivitööstuse kahjulikku mõju. Õhusaaste hävitab loodust ja inimeste tervist.

Pole täpselt teada, kuidas valitsus kavatseb energiafirmat katelde ja inimeste töös hoidmisel toetada. Mis see maksma läheb? Selle tasub maksumaksja. See pole esimene kord, kui valitsus põlevkiviäri toetab. Mäletatavasti langetas valitsus mõni aasta tagasi õlitootmise toetamiseks põlevkivi kaevandamise tasu. Nafta hind oli toona sedavõrd madal, et põlevkivi kuumutamine õli ajamiseks ei tasunud enam ära. Viru Keemia Grupp oli tookord sisuliselt pankrotis. Eesti Energia elas tänu elektrile. Uus toetusaktsioon keskendub elektrile.

On vähe räägitud, et põlevkiviõli rafineerimistehast pole vaja ainult suurema tulu teenimiseks. Ennekõike on seda vaja selleks, et kolmest õlifirmast tuleva põlevkiviõli väävlisisaldus on sedavõrd suur, et uued normid ei luba seda enam laevakütusena kasutada.

Põlevkivi liigub minevikku, süstigu valitsus raha palju tahes. Sellest on kahju. On vale, kui töökorras ja peaaegu uus elektrijaam peab seisma jääma. Aga väljapääsu olukorrast pole, Euroopa Liidu kliimapoliitika dikteerib majanduse mängureeglid.

Kolumn on varem ilmunud Postimehes.