19

Jüri Saar: „Klounid“ tulevad. Mis saab edasi?

Jüri Saar. Foto: erakogu
Jüri Saar. Foto: erakogu

Vaadates Läänemaailma juhtriikides viimastel aastatel toimunud arenguid saab jõuda ühele hämmastavale järeldusele – inimesed valivad demokraatlikel valimistel ennast juhtima poliitikuid, keda võib üldistatult nimetada „klounideks“. Selline poliitikutüüp on värvikas figuur: ta oskab valijaid üllatada, pakub keeruliste probleemide lahenduseks välja lihtsaid lahendusi, kannatab tavaliselt mölapidamatuse all ja tema väljaütlemised on emotsionaalsed, kuid ratsionaalse tähenduseta, sest ta võib täna rääkida üht ja olla juba homme samas asjas täiesti vastupidisel seisukohal. Kuid seda ei panda pahaks, sest kõikelubatavus kuulub seda tüüpi poliitiku narriimidži juurde. Lisaks tasub muidugi märgata, et nn poliitklounidel on erinevad alatüübid, näiteks kuri kloun ja lõbus kloun.

Juba ligi nelikümmend aastat tagasi hoiatas kirjanik Isaac Asimov lolluse pealetungi kui uue trendi eest Läänemaailmas, nimetades seda nähtust delikaatsel viisil antiintellektualismiks. Kirjanik väitis trendi kohta järgmist: „Minu ignorantsus, rumalus on sama hea kui sinu teadmine“. Kulus veel hulk aega enne, kui Trump sai presidendiks, kuid Asimov oli trendi ära tabanud. Veel polnud itaallased hääletanud massiliselt esmalt miljonär Berlusconi ja siis juba  telekloun Bepe Grillo, “Viie tähe liikumise” asutaja poolt. Pullimees Boris, kes vahetult enne Brexitit avaldas kaks artiklit, milles ühes kutsus britte üles jääma Euroliitu ja teises sealt lahkuma, polnud veel valitud Inglismaa peaministriks. Nüüdseks on see kõik juhtunud ja valitsusse on jõudnud ka siinsed kohalikud poliitpõhulõuad.

Täna on põhjust rääkida klouni tüüpi tegelaste üha tähtsamast kaasarääkimisest Läänemaailma poliitilises elus. Pole mingit kahtlust, et valijad ehk rahvas tahab nii, sest rahvale narrid väga meeldivad. Võib olla oleme jõudnud demokraatia uude  arenguspiraali, mille olen nimetanud stultokraatiaks. Stultokraatia on lühidalt öeldes lollide võim. Stultokraatia  tuleneb ladina keelsest sõnast stultus (loll). Teine pool tuleb kreeka keelsest sõnast kratos – võim, valitsemine. Püstitasin hüpoteesi, et seda protsessi võib iseloomustada kui demokraatia muutumist stultokraatiaks, mis on võib-olla suurim oht tänapäeva demokraatlikele ühiskondadele üldse. See oht ähvardab nende „kõige väiksemat vastupanupunkti“ (locus minoris resistentia). See oleks uus, varem tundmatu vaheaste muutustel, mida kirjeldas juba Platon, kui kahtles demokraatia kui valitsemisviisi pikaajalises elujõulisuses, väites, et demokraatia lõpeb varem või hiljem autokraatia ja türanniaga.

Demokraatia põhineb teatavatel mehhanismidel (valimised, esindatus, võimude lahusus, õigusriik). Demokraatia, nagu öeldud, on definitsiooni järgi rahvavõim ehk üks võimalik vastus küsimusele, kes peab riiki valitsema. Demokraatlik ideaal on täielikult (totaalselt) politiseeritud rahvas. Iga kodanik (tänapäeval juba ka iga riigi elanik) peab olema poliitiliselt angažeeritud. Ülepolitiseeritust loetakse demokraatia puhul normiks. Kui avaliku arvamuse uuringutes tuuakse välja poliitiliselt passiivsete inimeste osakaal, siis nende kõrget näitajat loetakse puuduseks, mille kõrvaldamisega peab kindlasti vaeva nägema. Liberaalne demokraatia rõhutab poliitilise režiimina maksimaalset võrdsust ega tee vahet teadmisel ja mitte-teadmisel valijate ega valitavate seas. Võrdsustamise ideoloogia tõrjub ajapikku kõrvale ebaühtlaselt jaotuva arukuse, kogemuse ja palju muud, mis kokku moodustavad nn terve mõistuse.

Demokraatial arvatakse olevat puudusi (Churchill), millest esimene on aeglus jms, kuid ometi loetakse just demokraatiat kõige paremaks ja konkurentsivõimelisemaks valitsemise viisiks, mida teame. Seda just demokraatia võime tõttu aktiveerida võimalikult palju inimesi võimalikult mitmekesisel moel ja realiseerides nii parimal võimalikul viisil kogu inimpotentsiaali. Jah, nii on see kaua  olnud, kuid üha enam ilmneb hoiatavaid märke, et see ei pruugi samal viisil jätkuda.

Demokraatia kontekstis on siiani liiga vähe räägitud meritokraatiast ehk haritumate, parimate võimust. Pigem on läänemaistes demokraatlikes ühiskondades kaua aega, alates umbes 20. sajandi algusest, meritokraatia olemasolu vaikimisi peetud ühiskonna oluliseks arengumootoriks. Mis tähendab,  et selliselt orienteeritud ühiskond võimaldab kõigil inimestel enda võimeid maksimaalselt realiseerida nii enda kui ka kogu ühiskonna rõõmuks. Niisuguse üldskeemi tulemusel saavad etteotsa, st kõige tähtsamaid ja olulisemaid otsuseid tegema just kõige targemad ja kõige haritumad inimesed. Meritokraatia ületab selles mõttes aristokraatia mandumise, kus võim saadakse pärilikult. Meritokraatia lubab hästi valitseda, sest hea valitsemine tähendab minimaalset valitsemist kõrgeima kvaliteediga, mitte maksimaalset valitsemist madalaima kvaliteediga (Kuehnelt-Leddihn).

Demokraatia ja meritokraatia peaksid justkui olema sama lahutamatud, kui ühe  mündi kaks poolt, kuid enam pole. Õigupoolest ma pole kunagi aru saanud nendest reeglina vasakpoolsetest, kelle arvates meritokraatia on põhimõtteliselt vale ja demokraatiale vastanduv. Meritokraatlik põhimõte on dialektilises vastuolus inimeste enda valitsemise ja võimuga, sest alahindab nn rohujuurt. Valitseja igivana dilemma – kas suunata või alluda valitsetavate soovidele lahendatakse meritokraatia korral esimese võimaluse kasuks. Ja nii on see Läänemaailmas olnud ka kuni 20 sajandi lõpuni.

Samas annavad haritumad ja oskuslikumad valitsejad igale inimesele stiimuli  enese harimiseks, parema harituse ja rohkemate teadmiste suunas pingutamiseks, sest see on tee personaalsele jõukusele ja üldse ühiskonna võtmepositsioonidele. Demokraatia ilma meritokraatiata tähendab ühiskonna arengu seiskumist, järjest enamat joondumist viletsamate ja rumalamate ühiskonnaliikmete järgi, nende häälekuse kasvamist. Kuni sinnamaani välja, et oskamatus ja harimatus on privileeg, mida premeeritakse. Võib isegi öelda, et demokraatia ilma meritokraatiata viib ühiskonna taandarengu spiraaali ja seda oleme me Lääne ühiskonnas viimastel aastakümnetel näinud vägagi palju.

Tänane eliidivastasus tähendab poliitikas otsesõnu meritokraatia vastasust ja selle nimel on Läänemaailmas palju vaeva nähtud. Teada vähe või mitte midagi on uhkuse, mitte häbiasi. Tänases maailmas ei kehti enam ammune kohustus, et enne oma sõnumiga suurema auditooriumi ette minekut pidi olema läbitud kvaliteediproov. Igaüks võib enda kõhnast eluloost kirjutada raamatu ning selle välja anda, igaüks võib asutada Facebookis grupi, kus saab hakata vahetama teiste omasugustega oma erilisi juhme arvamusi ja totraid ideid, igaüks võib anonüümse kommentaatorina sõimelda kui palju soovib, ja sõimata, keda tahab.

Protsessi tulemit on üheselt raske hinnata. Üks asi on aga päris kindel – mitte  kunagi varem pole sellisel hulgal toimetamata möla laia auditooriumi ette paisatud. Mitte kunagi varem pole lollus ja ignorantsus hõivanud enda esitlemiseks  sedavõrd võimsaid tribüüne. Need mehhanismid võimendavad iga väikest lollust, poetavad need igaühe arvutisse, saadavad meedia kaudu meile tuppa.

Siia tuleb lisada globaalne harimatuse pealetung nendest maailma piirkondadest, kus valitseb kaos, mis on tingitud rahvastikuplahvatusest, autoritaarsusest, inimeste mõõdutundetust ekspluateerimisest ja asjatundmatust valitsemisest. Koos sotsiaalse kaosega väheneb võimalus inimesi sihipäraselt harida, anda neile edasi inimkonna eesrindlikku kogemust, õpetada loogilist mõtlemist jms. Lääne  suunas ei liigu täna kõrgharitud inseneride ja arstide massid, vaid miljonid vähese haridustasemega, sageli lausa kirjaoskamatud inimesed, kes on otsimas paremat elu. Neid võtavad „leiva-soolaga“ vastu kohapealsed populistid ja teised vastutustundetud tegelased, kellel tegelikult pole vähimatki ettekujutust sellest, mida niisugusel hulgal saabuvate ja sageli identifitseerimatute massidega peale hakata. Sest ise on nad teadlike valikute tegemiseks ja vastutamiseks küündimatud.

Nii näemegi, et Läänemaailmast on taaskord alguse saanud destruktiivne protsess, mida võib kirjeldada loosungiga „kogu maailma poolearulised, ühinege“. Tegemist on otseteega liberalismist ehk vabaduse kultusest illiberalismi kui orjuse kultusesse ehk nii leiab lahenduse tuntud dilemma vabaduse ja võrdsuse vahel just võrdsuse kasuks ja vabaduse kahjuks. Liberaalse demokraatia korral on see vastuolu ilmne, sest inimesed on kas võrdsed või vabad – mõlemat korraga ei saa. Jah, pole vist liialdus öelda, et täna käib mööda maailma ringi 19. sajandil sündinud kommunismi asemel üks uus ähvardav tont – stultokraatia tont. Kuidas eelmine tont kosus, õitses ja kokku vajus, teame kõik, ent kui kaugele jõuab stultokraatia laine, seda me veel näeme. Ainuüksi selle ootus on päris hirmus juba täna.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tõnu Ploompuu
Tõnu Ploompuu

Kui keskkonnas valitseb türannia, on ainus inimene, kes võib ausalt ennast väljendada, õuenarr.
Muidugi sünnib sellest, kui populaarne õuenarr õukonnast välja astub, õukondade rahvusvahelises üldsuses raevu.

Tõnu Ploompuu
Tõnu Ploompuu
Kui defineerida demokraatiat mitte vormi järgi nagu siin artiklis Jüri Saar üldlevinud tavade järgi teeb, vaid juhtimisproitsessina, siis toimiv demokraatia on meritokraatiast lahutamatu, see toimib iseeneslikult. Nii lolle inimesi on siiski tühiselt vähe, kes ei saa aru TEISE inimese loll-olemisest. Ja lolli kätte ennast anda ei usalda isegi loll. See, et lollus üha enam määrab, näitab üheselt demokraatia mittetoimimist, demokraatliku juhtimisinfo kogumise blokeeritust. Põhiseadus võib ju olla kõige demokraatlikum maailmas, nagu oli NSVL-s, aga kui valimisseadus, aga veelgi enam valimise korraldamise seadusekesed ja määrused, valimiste korraldamist mõjutavad seadused ja määrused tüürivad tarkuse kõrvale,asendades selle rahaga (milles on eriti sügelev osa… Loe rohkem »
tomm
tomm

Jürile meeldib dihhotoomiline maailmapilt nagu filmimaailma kaabuvärvide metafoor. Valged kaabud – head tegelased, mustad kaabud – pätid. Eriti tuleb poliitolukorra lihtsameelne käsitlus välja tema valimistejärgses “poliitjõnksatuse” artiklis.

“Klounid” on tabanud, et võimule pääsemiseks ja seal püsimiseks on vaja teatrit teha. Aga see on pelgalt väline fassaad. Senine fassaad oli mängida poliitkorrektsuse ehk mittesolvamise näitemängu, unikaalse majanduseksperdi näitemängu vms.

“Klounide” reaalpoliitikale pole suurt midagi ette heita. USA paneb ülbitsevad diktaatorid jälle kartma ja kehtestab oma majanduslikku ülemvõimu. Mujal tõmbad “klounid” pidurit inimõiguste piiramatule tõlgendamisele, äärmusvasakpoolsuse sundlevikule, rahvuste vabatahtlikule enesetapule jne.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Tänapäeva demokraatia on-kui lääs kolgib kedagi siis on demokraatlik aga kui ida kolgib siis on inimesi vihkav diktatuur,rassim ja pagan teab mis ühes koos !
Kogu asja muudab koomilises asjaolu,et mõnel klounil on ka tuumanupp ja meie poliitikud on ennast liigitanud suurima klouni sõiduvette.
Möödas on aeg kus inimesed püüdsid selgusele jõuda kus on tõde või vähemalt midagi tõelähedast nüüd on massipsühhoosi tulemusena muutunud maailm must-valgeks st.mis tuleb läänest on kõik absoluutne tõde ja idast tuleb ainult valet.
Jõudu teile teadmamehed,suurte sõnade tegijad küll nooremad veel näevad milleni see kõik viib !

nonii
nonii

Jürist on kahju et sellele teele on läinud. Ta on parim asjatundja Eestis, võib olla isegi Euroopas, erinevate tsivilisatsioonide suhete alal. Ja nüüd siis nii madalale laskumine, kahju kohe.

Isemõtleja
Isemõtleja

Artikli sisu näitab et kogu maailma parempoolseid poliitikuid lollide hulka liigitav “endine” kommunist ise kuulub ilmselt nüüdsel ajal punaroheliste poliitklounide kohalikku poliitbüroosse.

nonii
nonii

Mitte midagi ei ole kunagi valesti. Lihtsalt iga asi omal ajal, …. või natuke hiljem.

pudrujakapsad
pudrujakapsad

Eks meie rahva pimedust näitab ka nn peibutuspartide edu valimistel. Riiki peaksid juhtima ikkagi valdkonna tippspetsialistid ja helgemad pead, mitte tuntud telenäod või sportlased.

kodanik
kodanik

On mingi lootus, et klounid ja lollid kaua võimul ei püsi.

Jah on
Jah on

Tegelikkus on vastupidine kirjeldatule. Lollus, liberalismi näol, on juba võidule pääsenud. Igasugused vähemused püüavad pähe istuda ja domineerida enamuse üle…. Metsikuid rahvad ärgitatakse Euroopasse tungima. Valetatakse mõlemale poolele- aafriklastele- araablastele öeldakse tulge, saate hea elu peale, poputame teid, oma rahvale valetatakse- meil on neid vaja, hakkavad tööle… Nüüd kui rahval terve mõistus- alalhoidlikkus e konservatiivsus hakkab peale jääma tuleb MINGI ENDINE KOMMU ja nimetab seda lolluseks. KÕIK ON VASTUPIDINE ARTIKLIS KIRJELDATULE !

Erik
Erik

Te siiski vist ei lugenud artiklit mõttega. Autor on selgelt kirjutanud ja ei ole kindlasti liberaalse demokraatia kaitsel. Vastupidi, ta taunib rumaluse pealetungi viidates ka sellele, et Euroopasse lubatakse massiliselt harimatud inimesi. Lugege ikka artikkel lõpuni, mitte ärge lahmige kohe peale esimest lõiku. Just nimelt teiesuguseid plähmerdisi autor kirjeldab. Et kohe tulistama, ilma süüvimata teksti?Pealiskaudsus ja rumalus. MOTT.

nonii
nonii

Kodanik, lõpeta peavoolu meedia poolt sissesöödetava mürgilaadse toote tarbimine, küll näed, kohe hakkab parem.

kotermann
kotermann

jah ja ei korraga.
ma olen seda churchilli kirjatükki demokraatia kohta lugenud ja üldjoontes on tal selles küsimuses õigus. kuna suurem osa inimestest ei ole eriti nutikad, siis demokraatia pigem tekitab just nimelt seda nn. stultokraatiat. allakäik on tingitud sellest, et keskmine iq väheneb alates 1970. aastatest. filmid, ajakirjandus, arvutimängud ja ajaviitekirjandus aitavad sellele rõõmsalt kaasa.
vb. tuleks valimisõigus ära võtta isikutelt, kelle iq on alla 100, aga ilmselt on selle realiseerimisega probleeme.
tulemus on kaos. jääb üle loota, et see saabub pärast meid.

wpDiscuz