Sakala tänava teatrimaja konkursi katkestamine mõjus külma dušina neile, kes endise NO99 pesa saatust jälgisid ja oma lemmikutele pöialt hoidsid.
See ei tulnud möödunud nädala kuumal suvepäeval värskendavalt mõjuva dušina, vaid sellisena, mille keegi märtsikuus selja tagant ootamatult ämbriga kaela kallab.
Valitsuse muude kokkuhoiumeetmete kõrval tundub mitteeksisteerivalt teatrilt raha ära võtmine leebelt – teadusleppest taganemise või õpetajate ja päästjate palgatõusu külmutamisega seda võrrelda ei saa. Kultuuriministeeriumi kulude kärpimiseks oleks hullemaidki võimalusi. Siiski pettis peaaegu finišijoonele jõudnud konkursi päevapealt lõpetamine peale ideevõistlusel osalejate ka publiku lootusi. Kuidas riigieelarve kahe Jüri Ratase majanduskasvuvalitsusega üldse sellisesse seisu jõudis, et nüüd nõnda drastilisi meetmeid kasutama peab, on muidugi iseküsimus.
Sakala tn 3 teatrimaja saaga kuulsusetu (kuid loodetavasti ajutine) lõpp on eriti häiriv, sest sinna kolinud teater liigitunuks tõenäoliselt alternatiivteatriks. Piir alternatiivteatri ja klassikalisema etendusasutuse vahel on õhuke, riigieelarvest võivad raha saada mõlemad. Võibolla on kõige kindlam viis aru saada, kumba tüüpi asutuses viibid, vaadata publikut enda ümber. Kui arvuline ülemvõim on soengute, pidulike kleitide ja ülikondade käes, oled ilmselt vaatamas traditsioonilist teatrit.
Mulle kui inimesele, kellele jaoks parim kunstivorm on üksinduses raamatu lugemine, tundub teatri püha positsioon Eesti kultuurielus üsna mõistetamatu. Aga kui raamatut lugedes võid heal juhul paar kuud hiljem leida kellegi, kes samuti sama teost luges ja seda sinuga ka arutada viitsib, siis teater on läbinisti sotsiaalne tegevus. Võib ju teatriski käia üksi ning olen seda ka teinud. Vaheajal või garderoobis kedagi tuttavat kohates tunnen aga alati survet enda imelikku üksikut seisukorda kuidagi välja vabandada. Teater on läbinisti seotud kaaslastega, olles heaks kohaks kohtingutele ning töö- või pereüritustele. Teater on ilusad riided, konjak puhvetis, jutuajamine vaheajal. Hea õnne korral eelneb või järgneb ka õhtusöök. Pole ime, et sotsiaalmeedia on täis pilte inimestest ilusates teatrimajades, piltide allkirjaks „Olime ka üks õhtu kultuursed”.
Kogu seltsielu kõrval ei ole võibolla nõnda tähtis, mida teatris täpselt näidatakse. Saal tuleb suurema osa ajast nagunii täis, mille üle saab muidugi olla vaid väga hea meel. Raamatute imepisikesi tiraaže vaadates on ehk ka natuke kade meel, aga lugemisega ei tule ju kaasa sotsiaalse suhtluse lubadust. Teatri menukus on lubanud mugavustsooni vajumist mitmete linnade suurtele ja pika ajalooga kooslustele. Alati korraldab ju mõni kool väljasõidu Eesti algupärandiga tutvumiseks, alati leidub inimesi, kes panevad selga oma parimad riided ja kõnnivad uhketes koridorides. Seetõttu eelistavad mitmed suured repertuaariteatrid lavale tuua end juba välismaal tõestanud tekste või Eesti elavaid klassikuid.
Alternatiivsemad teatrid aga ei muretse ülemäära sellepärast, et vaatajal oleks mugav ja turvaline. Vahepeal muutuvad nad niimoodi publikule ehk liigagi võõraks, nagu tõestasid NO99 lõpuaastate pooltühjad saalid. Aga nagu on vaja võimalust vaadata pehmetel toolidel istudes vana head Tšehhovit, oleks Eesti teatrielu päris kurb, kui poleks olemas kõvasid klapptoole, millel istudes vaadata poolteist tundi midagi sellist, mille täpne lahtimõtestamine tagantjärele mitu päeva võtab. Teatri avangardsus ei peaks muidugi olema pöördvõrdeline teatrisaali pakutavate mugavustega, aga paraku kipub nõnda olema. Need, kes tahavad millegi uue lavaletoomist proovida, peavad raha kokkukraapimise pärast vaeva nägema.
Iseenesest ei olegi selles midagi imelikku, et vähem publikusõbralikud kooslused või tundmatumad nimed toimetavad kitsamates oludes kui saja-aastase ajaloo ning kõigile tuttavate näitlejatega trupid. Aga Sakala teatrimaja konkursi katkestamine koos mitme poliitiku varjamatu rõõmuga NO99 lõpu üle tekitab tunde, et keegi peale end juba tõestanud ja klassika piiridesse jäävate institutsioonide pole riigi toetatavale teatriväljale oodatud. Vahel küsitakse poliitikutelt ikka, millised kultuurinähtused neile enim meele järele on, heaks näiteks on ERRi mõne aasta tagune ministrite ja presidendikandidaatide kultuuriankeet, mis nüüd uue valitsusega hädasti tagasitoomist vajaks. Üldjuhul osutusid poliitikute poolt valituteks ikkagi turvalised Tallinna linnateatri etendused ja ajalooraamatud.
Seega polegi imestada, et mitteeksisteerivalt avangardteatrilt raha äravõtmine polnud otsustajatele ilmselt kuigi valus samm. NO99 lõpetamise ning Von Krahli tegevuse kokkutõmbamise järel kipuvad raamidest välja mõtlevad kunstiteosed jääma projektiteatrite kanda, kuigi on ka näha, et ka suuremad teatrid üritavad vahepeal oma publikut tardumusest üles raputada. Mõnda aega saab kunsti teha puhtalt sisemisest põlemisest ja soovist midagi ära teha. Seejärel hakkavad maksmata arved kuhjuma ja vaja on teha jälle midagi kindlamat, kaunitest utoopilistest ideedest hoolimata. Siiski oleks tore unistada ja mõelda, et midagi Paide teatri taolist sünniks hoopis Haapsalus, olgugi et raha selleks ilmselt ei ole ega tule.
