Pangad peavad ülirangete rahapesuvastaste reeglite täitmiseks oma kliendist peaaegu kõike teadma, kahtluse korral on odavam ja lihtsam temast loobuda.
Vahel on nii, et mingi ajastu saab täiesti märkamatult otsa. Võimalik, et see on just juhtunud Eestis põlevkivist elektri tootmisega. Ei tea, ajaline distants on liiga väike, Ida-Virumaa on Tallinnast liiga kaugel, elekter tuleb pistikust.
Aga päris kindlasti on Eestis ja mujal Euroopas lõppenud pangandus sellisena, nagu ta aastakümneid eksisteeris. Tõsi – pangad asuvad ikka uhketes ja kõrgetes kontorihoonetes, võtavad vastu hoiuseid ja annavad laene. Aga arvet avada igaüks enam ei saa ja igalt poolt makseid vastu võtta või kellele iganes raha üle kanda ka enam ei saa.
Tavalist klienti see ei puuduta. Tavaline klient ei käi pangas ka. Isegi internetipangas ei käi ta enam liiga tihti. Mullegi üllatuseks on inimeste hulk, kes kõik igakuised maksed püsimakseteks on vormistanud ja lihtsalt korra nädalas konto seisu vaatavad, väga suur. Pangad on selle nimel palju aastaid vaeva näinud ja tarkvaralahendusi lihvinud.
Ei ole enam pangajuhti nagu Jüri Mõis, kes ütleks, et oma isiklikud arved maksab ta kõik ükshaaval ja ise andmeid käsitsi sisestades, „sest oma raha ära andmine peab vaevarikas olema”.
Las see õpetlik lause jääb siia. Nagu enne märkisin, on oma raha ära andmine viimase nelja aasta jooksul teatud isikute jaoks Eesti pankades väga keeruliseks muutunud. Eriti kui tegemist on ettevõttega, eriti välismaise ettevõttega, aga päris kindlasti siis, kui tegemist on Euroopa Liidu välise ettevõttega.
Võitlus terrorismiga ja USA sanktsioonid pärast Venemaa Ukraina kallale minekut on sõnale rahapesu andnud väga laia tähenduse. Seda oleme ju Danske ja Swedbanki näitel näinud, aga vähesed teavad, mida on pangad pidanud tegema, et uute nõudmiste keskel üldse mingitki tegevust jätkata. Eelkõige peavad nad teadma oma klientidest kõike.
Ka Eesti pangad on viimaste aastatega sulgenud ilmselt kümneid tuhandeid kontosid. Enamasti välismaa ettevõtete omi – need, kes kord kuus veearvet maksavad, ei tea sest midagi. Pangad peavad tundma mitte ainult oma kliente ja nende omanikke, vaid ka nende äri ja nende kliente. Tihti isegi klientide kliente. Mõnede klientide puhul analüüsivad pangad iga makset eraldi, küsivad selle kohta lepinguid, kauba saate- ja laadimisdokumente, kontrollivad sadamainfost, kas vastav laev ikka laadimiskirjas näidatud kuupäeval tõesti vastava kai ääres oli. Ja nii edasi.
Kinni pole pandud mitte ainult nende ettevõtete kontosid, kust kahtlasevõitu raha liikus, vaid ka selliseid kontosid, kust aastaid midagi ei liikunud. Kinni on pandud kontosid, mis pärast pikka ja põhjalikku analüüsi alles äsja lasti avada, kuid kus pole toimunud päris täpselt sellist tegevust, nagu firma juhid arve avamisel rääkisid. Kui seda mitte teha, siis riskivad pangad samasuguste skandaalidega, nagu nägime äsja Swedbanki puhul, ja halvimaks võimalikuks tagajärjeks pole mitte suured trahvid, vaid ühemõtteliselt kogu äri sulgemine.
Näiteks Swedbanki Eesti harus töötab iga päev ligi 100 inimest ainult sellega, et kliente tunda ja nende tegevust hinnata. Sama asjaga tegelevad kliendihaldurid.
Pauguga ust kinni lüüa ja teise panka minna on paljud proovinud, aga igal pool on nüüd juba täpselt sama ranged reeglid ja piirangud. Panku on ka kontode sulgemise pärast kohtusse antud, aga lahendeid veel ei ole.
Igal juhul on panganduses täiesti teine maailm võrreldes 1997. aastaga, mil naaberriigis Lätis sai seaduslikult anonüümseid numbriarveid avada ja samuti võrreldes 2007. aastaga, mil sama hästi kui anonüümse arve avamiseks pakkusid Eestis tegutsenud pangad riiulist võetud kauge saareriigi firmat. Ma pole päris kindel, kumb maailm on parem. Terrorismi tuleb takistada ja Kremli huntat karistada, aga vähemalt meeldiks mõelda, et oma rahaga saan teha, mida tahan. Vabadus on väärtuslik, kuid praegu teeme aina uusi kompromisse turvalisuse nimel seda ära andes.
