Mereakadeemia purjejaht võitis avamereregati

Lääne Elu

info@le.ee

Kristiina Peterson. Foto erakogu

Mereakadeemia purjejaht Tuulelind võitis esikoha oma klassis regatil Tall Ships Races, kus meeskonnaliikmena sõitis kaasa ka Kristiina Peterson Haapsalust.

Tall Ships Races’il purjetati sel korral läbi Inglismaa, Taani, Norra ja Hollandi vete. Läänemaa ühisgümnaasiumi lõpetanud Peterson õpib mereakadeemias mereveonduse ja sadamatöö korraldamist. Mõte mereakadeemiasse õppima minna tuli Petersonil poolkogemata. „Pere pole mul kuidagi merendusega seotud. Ainult niipalju, et elame Haapsalus mere ääres, kui see arvesse läheb,” ütles Peterson.

Regati alguses oli purjekal söömise ja elamisega seoses muret küll. Sisseelamine võttis aega ja esimene päev oli Petersonile ehmatav ja harjumatu. „Palun kutsuge mulle helikopter järele, ma tahan koju minna!” meenutas ta oma meeleolu.

Regatist luges ta Facebookist. Üks kooliõde, kes eelmisel aastal osales, julgustas teda. „Kartsin alguses, et mul ei ole mingit kogemust ja see saab takistuseks. Ma olen kunagi surfanud, aga see ei ole päris sama ja ma ei olnud endas üldse kindel. Mõtlesin siiski, et proovin ja kui ma teada sain, et pääsesin meeskonda, siis olin päris õnnelik,” ütles Peterson.

Enne regatile minekut toimusid koolis ettevalmistavad teooria- ja praktikatunnid. Tüdrukul tekkis nendes käies vahepeal aga tunne, et see ei ole ikkagi tema jaoks ja ta ei lähe võistlema. „Mõtlesin siiski, et kui ma olen sinna juba saanud, siis tuleb igal juhul ära käia. Ja siiani ma ei kahetse,” ütles Peterson.

Regatt toimus Põhjameres, mis on tujukam kui Tallinna laht, kus siiani oli praktiseeritud.

Alguses oli raske erinevaid sõlmi meeles hoida. „Kõik näitasid mulle, aga järgmiseks päevaks oli ikka meelest läinud. Tundsin ennast veidi võhikuna, sest paljud olid eelmisel aastal regatil käinud,” ütles Peterson.

„Sain neist pisikestest takistustest üle, sest jäin rahulikuks ega läinud paanikasse. Ja üldse aitab elus edasi sõbralikkus. Kui ei salli inimesi ja oled üksik, siis sa ei pea seal vastu – suhelda on ikka vaja,” märkis Peterson.

„Aga kui saabus viimane päev ja asju pakkisin, siis oli mul isegi veidi kurb see „pere” maha jätta ja koju minna,” meenutas ta.

Gelly Metsaveer

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments