Elin Toona esitles oma uut raamatut

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Kolmapäeva õhtu Haapsalu raamatukogu lugemissaalis oli kahe daami, Elin Toona ja Sirje Kiini päralt.

Mõningasest vanusevahest hoolimata ühendab Toonat ja Kiini praegune elukoht Ameerika Ühendriikides, kirjandus ja see, et mõlemal on hiljuti ilmunud taas raamat, mida nüüd Haapsalus esitleti.

Oma lapsepõlve Haapsalus veetnud Elin Toona, kes oma kirjanduslikule tegevusele lisaks on tuntud luuletaja Ernst Enno lapselapsena, on kaante vahele saanud järjekordse loo Inglismaal elavate ulgueestlaste elust.

Kui Toona eelmine raamat „Pagulusse” andis sünge pildi konservatiivsele Inglismaale sattunud põgenike olukorrast, siis „Mihkel, muuseas” on pigem muhe juturaamat, lustakas lugu Londoni eestlaskonnast 1970. aastatel. „Seal saab ka naerda, mitte küll nii, et vats vabiseb,” lubas kirjanik.

Toona sõnul oli Londonisse jõudnud eestlaste elu kergem kui muu Inglismaa vabrikutes rüganud kaasmaalastel. „Nad ei pidanud jääma vabrikutesse orjadeks, vaid elasid üsna hästi,” kirjeldas ta. Autori sõnul pole värske raamat tema elulugu, vaid on kokku põimitud lugudest, mida ta on ise kogenud ja kaasmaalastelt kuulnud. Näiteks lugu, kuidas Euroopa-reisil valesse lossi satuti, on tema endaga juhtunud, teisalt on kirjanikku inspireerinud kirjanik Gert Helbemäe Kreeka-reisi lugu.

Raamatu „Mihkel, muuseas” ongi Toona pühendanud Gert Helbemäele, keda ta nimetas oma mentoriks. Toona sattus pärast oma esikromaani „Puuingel” ilmumist 1964. aastal Inglismaa eestlaskonna põlu alla. Helbemäe ja Bernard Kangro olid aga need, kes teda kirjutamist jätkama innustasid.

Toona rääkis, et Helbemäe oli talle kunagi rääkinud toreda loo oma Kreeka-reisist. „Tahtsin sellest 1970. aastatel raamatu kirjutada, kuid nii mu vanaema kui ka Helbemäe jäid haigeks, sattusid samasse haiglasse ja surid samal nädalal. Pärast seda polnud mul enam tuju kirjutada,” tunnistas Toona. Ta lisas, et nüüd vanas eas oma pabereid sorteerides leidis ta selle käsikirja ja tegi lõbusa raamatu eestlastest Euroopas.

Elin Toona ütles, et püüdis oma uue raamatuga leevendada seda pagulasmiljööd, mis on tuttav tema eelmisest raamatust „Pagulusse”. Viis aastat tagasi inglise keeles ilmunud ja 2013. aastal ajakirja The Economisti poolt aasta parimaks mälestusteraamatuks nimetatud „Pagulusse” ilmus eestikeelsena mullu.

Kirjaniku ja kirjandusteadlase Sirje Kiini sõnul on „Pagulusse” erakordne raamat eestlaste saatusest. Kiin soovitas kõigil, kel vähegi võimalik, lugeda „Pagulusse” inglise keeles. „Inglise keel on Elini esimene kirjutamise keel ja ta vajutab selles raamatus igas mõttes pedaali põhja – ta on end nii keeleliselt kui ka poliitiliselt vabaks lasknud,” rääkis Kiin.

Elin Toona on pärast „Pagulusse” ilmumist saanud kirju kõikjalt üle maailma. Kirjanik selgitas, et väga paljud eesti pagulased püüdsid niipea kui võimalik konservatiivselt Inglismaalt lahkuda. „Mõtlesin, et ma ei kuule neist enam kunagi, aga nüüd, kui nad on raamatut lugenud, kirjutavad nad mulle. Need, kes ära läksid, on hakanud vaimselt tagasi tulema. Nad on hakanud mõtlema tagasi oma Eestile ja oma juurtele,” rääkis Toona.

Nagu Toona raamat „Mihkel, muuseas” räägib natuke autorist ja natuke inimestest, kellega ta kokku on puutunud, siis sama moodi teeb seda Sirje Kiini vast ilmunud raamat „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest”. Raamat kuulub sarja „Kirjanikud omavahel”, kus kümme eesti kirjanikku kirjutavad oma mälestusi kolleegidest. Keda raamatusse kirjutada, sai iga autor ise otsustada.

Kiin on võtnud vaatluse alla Marie Underi ja Kersti Merilaasi, kelle kohta ta varem on monograafia kirjutanud, ning Juhan Viidingu ning Ivar ja Astrid Ivaski, kelle biograafiad on ilmumas. Nende kõrval on autor pidanud oluliseks tutvustada väliseesti kirjanikke Arved Viirlaidu, Urve Karuksit ja Juhan Kristjan Talvet.

Kiini sõnul on mitmed väliseesti kirjanikud Eestis tundmatud. Ta tõi näiteks Arved Viirlaiu, keda ta nimetab tõeliseks sõdurkirjanikuks, ja Kanadas elanud luuletajat Urve Karuksit, kellelt on Eestis ilmunud vaid üks luulekogu. Kiin ei keskendu oma raamatus ainult kirjanikele, vaid avab päevikumärkmete kaudu ka ajaloolise 40 kirja sünniloo tausta.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments