Rahapesu näib üksnes pealiskaudselt vaadates lihtne ja välditav. Tegelikult on selle definitsioon kiiresti muutunud ja tõkestamine väga keeruline.
Tuhat eurot on suur raha. Keskmine Läti kuupalk. Eesti keskmine kuupalk on juba üle 1300 euro. Seda summat on seega enamikul lihtne hoomata, kujutada ette, mis tuleb niisuguse raha saamiseks teha või millele saaks seda kulutada.
Miljon eurot on samuti suur raha, aga erinevalt tuhat korda väiksemast summast ei kujuta paljud üldse ette, kuidas nii suurt summat teenida. Heaperemehelik miljoni kulutamine võib näida lihtsam, kuid vaid teoreetiliselt.
10 miljardit või 30 miljardit on suurusjärk, millest rääkides minul kui vanal majandusajakirjanikul tuleb meelde riigieelarve. Enamik valitsuses ja riigikogus peetavaid teravamaid vaidlusi käib murdosa üle nendest miljarditest. Miljard on hoomamatu. Eestis pole ühtegi inimest, keda võiks mööndusteta miljardäriks nimetada.
Nüüd loevad keskmist palka saavad inimesed lehest, et ühest Taani omanikega pangast on rahapesu eesmärgil läbi käinud kümneid miljardeid välismaalastele kuuluvaid eurosid ja dollareid. Paneb õlgu kehitama. Kahe ja poole kordset Eesti keskmist palka saavad riigikogu liikmed küsivad, kes vastutab ja miks keegi varem ei märganud ning prokuratuur algatab kriminaalasja.
Rahapesu tähendab kuritegelikul teel saadud raha päritolu varjamist nii, et seda saaks vabalt kasutada. Kui summad ulatuvad miljarditesse, siis peavad ka kuriteod olema suured. Aga kõik ei ole nii mustvalge.
Rahapesu teema on muutunud kriitiliseks just viimase kümnendi jooksul, eelkõige tänu USA kindlale soovile tegeleda terrorismi finantsallikate kinnikeeramisega ning Venemaale Krimmi okupeerimise ja muu eest karistuseks määratud sanktsioonide jõustamisega. Kruvid on kinni läinud kiiremas tempos.
Veel hiljuti reklaamisid Läti pangad end valehäbita Venemaal ja mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil kui Šveitsi, mis on lähemal ja kus räägitakse vene keelt. Sõna otseses mõttes kümned sealsed pangad omasid esindusi Moskvas, Kesk-Aasias ja Šveitsis. Seda kõike hoolimata väga valusast kogemusest 2008. aasta majanduskriisi ajal, kus suurim kohalik pank Parex Kesk-Aasia ja Vene raha väljatõmbamise tõttu üleöö kokku kukkus, kuid mitte ilma poliitiliste tagajärgedeta (kahjud tuli loomulikult kinni taguda maksumaksjal). Vaid paarkümmend aastat tagasi, enne Euroopa Liitu astumist, sai Parexis ja veel mitmetes Läti pankades avada arve, millega ei olnud seotud ühegi isiku nime; lihtsalt number.
Kuigi numbriarved kadusid, said Lätis mitteresidentide teenindamisele orienteeritud pankade kliendid kuni selle aastani ikkagi hankida läbinähtamatu taustaga ettevõtte, millel omakorda oli pangas arve. Ainult USA jõhker sekkumine, mis tõi kaasa ABLV panga sulgemise ja Läti keskpanga siiani lahenduseta juhtimiskriisi, viis äri lõpetamiseni. Rahapesuks niisugust tegevust keegi viimase ajani üldjuhul ei nimetanudki.
Ei saa öelda, et Eestis poleks kahtlast pangandusäri tehtud. Aga kindlasti tehti Lätis rohkem ja palju eesmärgipärasemalt. Seda šokeerivam on teada saada, et Eestis tegeles viisakalt öeldes mitteresidentidele makselahenduste pakkumisega Skandinaavia omanikega Danske panga filiaal. Kui vaadata tänaseks Danske brändi alla jõudnud panga ajalugu üheksakümnendatesse välja – kus nimeks oli Forekspank ja panga juhtkond käis regulaarselt Moskva vahet –, siis peaks üllatus väiksem olema.
On kindel, et nii Sampo kui ka Danske tegid endise Forekspanga uute omanikena põhjaliku due diligence’i ja teadsid, mida ostavad. Igal juhul ei tasu eestlastel vastutaja otsimisel eksklusiivselt rahvuskaaslaste kallale minna, sest vastuseta küsimused on enamikus Kopenhaagenis.
Omaette mõistatus on, mis uutes oludes üldse rahvusvahelisest pangandusest ning pangasaladusest saab. Mul on tuttav, kes suvest saadik ei saa enam oma Venemaa panga arvelt Eesti panga arvele raha kanda, ehkki tema tegevuses pole midagi valgustkartvat. Eesti e-residentsuse kava tundub olevat suurtes raskustes, sest pangad hoiavad tundmatutele arvete avamisest kindluse mõttes eemale. Ja nii edasi.
Samal ajal on suure raha pesemine Lääne-Euroopas endiselt võimalik. Selleks tuleb osta kinnisvara Londonis või kasutada viimase trendina näiteks Luksemburgis tekkinud tollivabade ladude teenust, et neis hoiustada kunsti, kasukaid, kulda, luksusautosid või mida tahes väärtuslikku.
