…ja meie ajal ka. Selliste sõnadega hindas poeet Juhan Liiv omal ajal elu Maarjamaal. Eestlastele on üldse iseloomulik näha asju pahatihti süngetes toonides ja pidevalt muretseda. Näiteks muudkui muretsetakse töö ja ka tavaliste olmeasjade pärast. Perekonna suurendamiseks muretsetakse isegi lapsi juurde.
Berliini kergejõustiku EMi peaareenil toimunud kümnevõistluse ajal saime seda jälle algusest peale teha. Eelkõige ühe meie suurema medalipretendendi Maicel Uibo pärast. Avaalal, 100 meetri distantsil ületas ta finišijoone kangejalgselt ja oma jooksu viimasena. Sellest hetkest peale hakkasime kõik muretsema ja seda kaks päeva jutti. Näha oli, et Uibo ei ole oma parimas vormis ja hiljutine kannavigastus on kevadisele lennukusele, kui ta Götzises 8514 punkti kogus, piduri peale tõmmanud. Ometi ei kaotanud poolehoidjad lootust, kuigi pärast iga lõppenud võistlusala kogunes Uibole tema rekordvõistlusega võrreldes aina miinuseid juurde.
Lootus on teadagi lollide lohutus, aga loodad ikkagi. Äkki juhtub ime, et mees sünnib järgmisel alal uuesti ja kõik senine möödub kui halb unenägu. Poolehoidjate selline hoiak tundub lausa masohhistlik, sest võistlust jälgitakse edasi. Kas selline musta lae nautimine on tõesti meile iseloomulik, kas selline enda praadimine murekastmes ongi meie identiteet, sellele ei oska vastata.
See polnudki nii ammu, kui tiitlivõistluste poolehoidjate meeli vallutas kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool. Kui meenutada, siis tollal tundusid need kaks päeva hoopis helgematena kui meie praegusi tippmehi jälgides. Päike säras ja väga tihti võis Noole järjekordse võidu või lihtsalt medalite üle suurt rõõmu tunda. Nool on jäänud meelde mehena, kes võistlusteks väga hoolikalt valmistus ja kes ei andnud areenil grammivõrdki järele. Ta suutis ennast tihti ületada ka kõige kriitilisemates olukordades. Tänasel päeval ei märka Uibo ja kogu ülejäänud mitmevõistlejate puhul erkinoolelikku valmisolekut tipptasemel heitluseks. Praegused mehed püüavad küll, aga kui ebaõnnestub, siis eriti nagu ei põe ka. Kõlama on jäänud seisukoht, et see ongi sport ja et küll järgmisel korral proovime uuesti.
Tippsportlase karjäär kestab tegelikult vaid mõned aastad ja need kõik on kulla alusel.
Järgmisel korral võib sportlane leida end mälestusi heietamas mõnel saunaõhtul. Laul ongi lauldud. Erki Nool läks igal tiitlivõistlusel starti nagu ühte ja ainsasse võimalusse tõestada oma suurust. Heitluseks valmistudes pööras ta tähelepanu ka kõige väiksematele pisiasjadele. Ta püüdis ennast pikki aastaid hoida terve ja löögivalmina ja vigastus segas tal võistlemast kõigest paaril korral.
Sellist hoiakut tahaks näha ka tänaste tippmeeste puhul, sest ei taha neile kaks päeva teleri ees kaasa elades ainult muretseda ja iga natukese aja tagant jälle imele loota. Tugevaid kümnevõistlejaid on Eestis praegu üllatavalt palju. Neid on ka mujal. Et selles klubis aga valitsejaks tõusta, selleks on lisaks füüsilistele eeldustele ja targale treeningprotsessile vaja jäägitut pühendumist oma unistuse täitmiseks. See nõuab suurt mehemeelt ja valmisolekut. Muidu jäävad nii nemad ise kui ka poolehoidjad korrutama Juhan Liivi luuletust nagu mantrat.
Prantslasedki on meie luuleklassikast innustust saanud ja ehk üleliiagi. Kõik nende kolm kümnevõistlejat ei saanud kaugushüppes tulemust kirja ja see oli nende jaoks ehtne Waterloo. Eriti nende imemehe Kevin Mayeri jaoks, kes oli supervormis ja ilmselt võtnud nõuks ületada Ashton Eatoni maailmarekord 9045 punkti. Kaugushüppe null näitab, et ta on sel meeste alal veel poisike.
Neid ridu kirjutades ei tea veel kümnevõistluse lõppjärjestust. Ei tea ka, mida suudab kettaheitja Gerd Kanter oma lahkumisetendusel. Küll aga kütab meeli tänane õhtu, kus ilmselgete medaliplaanidega astuvad lõppvõistlusel areenile odaviskaja Magnus Kirt ja tõkkejooksja Rasmus Mägi. Sel suvel on päike Maarjamaad ohtralt paitanud, arvatavasti pakuvad päikeselist rõõmu ka meie hetke tippmehed.