Iga suve hakul aktiveerub Lääne Elu kommentaariumis, sotsiaalmeedias, kodudes ja kohvikutes traditsiooniline vastasseis teemal, kas ja mil määral Haapsalu igasuvised suurüritused kohalike elanike elu segavad või huvitavamaks teevad. Teine populaarne jututeema on, kes tänu neile üritustele oma taskuid täidab ning kas ja mida Haapsalu linn ja selle elanikud kaotavad või võidavad.
Enamasti käivad hea ja halb ikka käsikäes. Kui nad teevad seda sõbralikult ja kaalukauss tugevalt hea poole kaldu, oleks suisa rumal jätta asjad tegemata põhjusel, et tuleb veidi ka lõivu maksta.
Rääkides Haapsalu peatänava õnnetust seisukorrast pärast järjekordset suurüritust, pani Haapsalu linnapea Urmas Sukles kaalukausile kaks valikut: kas suurüritustega kaasnevad kulud ja neist tunduvalt suuremad tulud või anname suurüritused käest ära teistele linnadele ja lähme ise suveunne. See on Haapsalu taolise väikelinna jaoks põhimõtteliselt „olla või mitte olla“ küsimus. Niisiis saab vastus olla vaid üks.
Suurüritustel on veel üks positiivne kõrvaltoime – nõrgad kohad linnas ja selle majandamisel tulevad teravamalt päevakorda. Haapsalu teede-tänavate kehv olukord pole küll enam ammu uudis, kuid tänast lehelugu ja seda juhtkirjagi poleks sündinud, kui nädalavahetuse Haapsalus veetnud ilusad Ameerika autod poleks aidanud peatänavat auklikuks künda. Niisamuti ei vaevuks politsei ilma suurürituste tekitatud surveta tegelema liiklusseadust kergemal kujul rikkuvate autojuhtidega, keda on linnas piisavalt ka nädala sees turistide abitagi. Näiteid on küll ja veel. Kindlasti oleks Haapsalu vanalinn tunduvalt elutum, kui poleks teada, et igal suvel tulevad nad jälle ja siis peab paraadvormis olema.
Niisiis tekitavad suurüritused lisaks ka positiivse surve linna arenguks. Päevast päeva siin argipäevas elades ja tööl käies ei pruugi me ise aga muutusi tähelegi panna.
