Eesti põhjarannikul vohab sinivetikas

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Foto Urmas Lauri

Võrreldes 10. juulil võetud proovidega on nii Tallinnas asuvates Stroomi kui ka Pikakari supelrannas suurenenud inimesele ja loomadele potentsiaalselt ohtlike liikide biomass ja osakaal, tsüanobakteri ehk sinivetika erinevate liikide biomassi kogusisaldus Stroomi on rannas 3,41 mg/l ning Pikakari rannas 1,93 mg/l.

Stroomi rannas on levinud sinivetikas Nodularia spumigena, mille biomassi sisaldus vees on 1,51 mg/l ning mis on hetkel tugeva õitsengu faasis, sama ranna suplusvees hetkel mõõdukas õitsengus oleva liigi Dolichospermum kontsentratsioon vees on 0,87 mg/l.

Pikakari rannas on Nodulia Spumigena biomassi näitaja 0,43 mg/l ja Dolichospermum 0,62 mg/l. Liigi Aphanizomenon flosaquae biomass oli samuti suurem Stroomi rannas, kus seda ühes liitris vees leidub keskmiselt 1,03 milligrammi, Pikakaril on vastav näit 0,88 mg/l.

Sinivetika tugevaks õitsenguks peetakse olukorda, kus vetika biomassi sisaldus suplusvees ületab 1 milligrammi liitri kohta, õitsengu alguseks peetakse sama näitaja kerkimist üle 0,5.

Mõlemas supelrannas on hetkel heisatud kollane lipp, mille kohaselt on suplemine ohtlik lastele ja eakatele ning vette minek on supleja enda vastutusel. Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikast annab märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakas-rohelises vees hõljuvad väikesed helbed.

Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid.  Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.

Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada peamiselt sinivetikarikast vett juues. Sellise vee neelamisel on täiskasvanutel harva tõsist mürgistust esinenud, eelkõige on ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed ja koduloomad. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.

Mürgistuse vältimiseks ei tohi saunaveeks, söögi tegemiseks ega joomiseks kasutada sinivetikaid sisaldavat vett, sest vetika toksiinid ei lagune isegi keetmisel. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks. Pärast suplust tuleb end kindlasti puhta vee ja seebiga pesta. Mürgistuskahtluse korral tuleks pöörduda kas oma perearsti poole või helistada terviseameti mürgistusteabekeskuse ööpäevaringsele infoliinile 16 662.

Eesti rannikumeres esinevad sinivetikate õitsengud eelkõige Soome lahes ja Väinamere piirkonnas. Avamerel esinevad õitsengud suurte pinnakogumitena, nende jõudmine supelrandadesse sõltub tuule tugevusest ja suunast. Satelliidipiltide põhjal on suuremad sinivetikakogumid koondunud praegu Läänemere avaossa Hiiumaast põhja poole.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments