0

Andrus Karnau: kuhu me täna ehitame?

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula
Andrus Karnau.
Foto: Arvo Tarmula

Valitsus võib otsustada neljapäeval, et Tartu tselluloositehase ettevalmistustöö tuleb lõpetada. Ministrid pole selles asjas üht meelt, kuid avalikkuse surve on sedavõrd suur, et jätkata enam keegi ei soovi.

Läänemaal on Tartu tselluloositehase sarnane juhtum olemas, kui Lääne-Nigula volikogu lükkas mullu veebruaris tagasi rahvusvahelise turbatööstuskontserni Kekkilä kaevandamisloa taotluse uuel väljal Salajõe lähedal Niibis. Keskkonnauuringud toetasid kaevandusala laiendamist, riigiametnikud keskkonnaametist ja majandusministeeriumist leidsid samuti, et Eesti majandus vajab rohkem turvast, aga vallavolinikud otsustasid, et nemad pole nõus. Põhjuseks paljude kohalike elanike arvamus ja ühe keskkonnaeksperdi hinnang, et karstialasse suunatud turbaraba kuivendusvesi on rikkunud selle kandi joogivee.

Tartus oli mitme tuhande osavõtjaga inimkett tselluloositehase ehitamise vastu. Salajõel võttis sisult samasugusest protestiavaldusest, kuigi vormilt tagasihoidliku kõnekoosoleku vormis toimunud üritusest osa peaaegu kogu küla. Tartu volikogu üritas tselluloositehase ettevalmistöid koguni kohtu abiga peatada. Kui tehase arendajad Margus Kohava ja Aadu Polli ettevõttest Est-For Invest püüdsid paar nädalat tagasi pakkuda tartlastele kompromissi, et on nõus ehitama ka Tabiverre, mis jääb ülikoolinnast kaugemale kui Vorbuse või Kärkna, lõppes asi sellega, et teisipäeval moodustati Tabiveres samuti inimkett.

Rahva umbusk tselluloositehase vastu on kasvanud mõne kuuga nii suureks protestiks, et valitsusel ei jää midagi muud üle, kui eriplaneeringu koostamine lõpetada. Peaminister Jüri Ratasel on otsustada keeruline, sest ministrid pole üksmeelel ja teda ähvardab meelekindluseta tuulelipu kuulsus, sest veel aasta tagasi ta ise valitsusjuhina asja alustas.

Tartlaste hirm püsib ebaratsionaalseil argumentidel: Emajõgi sureb, hais lämmatab ja metsaveoautod ummistavad teed. Salajõe ja lähikülade elanike mure polnud enam ebamäärane, sest kaevudest tuleb juba mitu aastat puhta vee asemel pruuni löga meenutavat vedelikku. Kui Oru vallavalitsus omal ajal, ligi 20 aastat tagasi kaevandusloa Niibi turbarappa andis, ei osanud sellist asjade käiku keegi ette näha. Kuigi oleks võinud, sest ka siis pidi hindama kaevanduse keskkonnamõjusid. Eestis on paraku nii, et ühe tehase või kaevanduse planeerimisprotsess on tugevalt arendajate poole kaldu, sest üht investeeringut ette valmistades ei küsita, kuidas ehitada tehas võimalikult vähe keskkonda rikkuvana või inimeste elu häirivana, vaid kuidas täita kehtivaid keskkonnanorme investorile võimalikult odavalt.

Kekkiläl jääb üle vaid loota, et äkki Lääne-Nigula volikogu uus koosseis, mis 2021 valitakse, on nende suhtes leplikum. Kohava ja Polli võivad tehase ettevalmistustöid jätkata tavapärases korras. Nad lootsid, et saavad riigi eriplaneeringu vormi kasutades mööda minna tüütuist omavalitsustest ja kohalikest elanikest, aga nad eksisid.
Läänemaad ja Tartut eristab küll see, et Kekkilä tegutseb Eestis peaaegu konkurentsivabalt, tselluloositehas teeb aga meelehärmi väga suurtele ja mõjukatele puidutöötlejaile, näiteks pelletitööstusele, samuti sadamaile. Pärnu sadama nõukogu liige Kaspar Kokk, kes ühtlasi juhib erakonna Isamaa Tartu piirkonda, on kindlasti huvitatud sellest, et suuremahuline puidueksport jätkuks meritsi. Kokk on seda huvi väljendanud ka MTÜd Eesti Metsa Abiks toetades. Viimane asutati aasta tagasi, Eesti Metsa Abiks esimene ettevõtmine oli mullu septembris, kui nad kaebasid kohtusse valitsuse, nõudes tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamist. See kõik võib loomulikult olla juhuslik kokkusattumus. Aga ei pruugi.

Tallinna halduskohus on nüüdseks juba kaks korda leidnud, et tselluloositehase ettevalmistöö riigi eriplaneeringu vormis (see on mõeldud riiklikult tähtsate objektide ehituseks) on õigustatud. Kohus on leidnud, et tehase ettevalmistustöö ei tähenda veel investeerimisotsust.

Avalikkuse vastuseis on kasvanud nii suureks, et tehase ettevalmistustöid riikliku tähtsa eriplaneeringu vormis jätkata pole mõtet. Kohtuvaidluste tõttu pole need faktiliselt isegi veel alanud. „Kuhu me täna ehitame?” oli investoreil ekslik küsimus. „Kuidas me ehitame?” oleks võibolla sihile viinud.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz