Alfa C: mängime, kuni on tore ja lõbus

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Alfa C. Vasakult: Imre Raidla, Aivar Sarapuu, Rego Jaanus, Urmas Heina. Foto: Lemmi Kann
Alfa C. Vasakult: Imre Raidla, Aivar Sarapuu, Rego Jaanus, Urmas Heina. Foto: Lemmi Kann

Kui 23. juunil lammutab piiskopilinnuses maailmakuulus tehnomuusika staar Scooter, siis päev hiljem, 24. juunil tantsitab Kirimäe mõisas rahvast Haapsalu kõige kuulsam bänd Alfa C.

Legendaarset Alfa C-d ei ole lihtsam esinema saada kui Scooterit. Kirimäe mõisaproua Ingrid Kesler alustas läbirääkimisi juba mullu märtsis – ta nägi oma vaimusilmas just Alfa C-d rahvamõisa jaanitulel mängimas. Paraku sai ta äraütleva vastuse – bändiliikmed ei saanud aegu klappima. Aga Kesler nii lihtsalt ei loobunud ja pommitas bändi edasi – tulge jaanitulele mängima! Tema järjepidevus kandiski vilja.

Nädalapäevad enne seda kohtun Alfa C praeguse koosseisu meestega – Aivar Sarapuu, Urmas Heina, Imre Raidla ja Rego Jaanus – Africa pubis. Mehed möönavad, et esinema kutsutakse neid palju ja nad ütlevadki tihti ära – kontserte antakse täpselt nii palju ja vähe, kui õnnestub leida aega töö ja pere kõrvalt.
Näiteks pärast Kirimäe kontserti on järgmine teadaolev kontsert muinastulede ööl Suur-Holmi sadamas. Aga vahepeal võib muidugi ka igasuguseid asju juhtuda.

Kuulsaim bänd siinpool Keilat

Kunagi kaua-kaua aega tagasi ühes teises riigis andis Alfa C aga vahepeal suisa kaks-kolm kontserti päevas. Tõsi – lühikese perioodi ehk kuu aja jooksul 1983. aasta sügisel. „See oli päris huvitav reis,“ ütleb Sarapuu.
„See oli агит поезд Mолодогвардеец (agiitrong Noor kaardiväelane vene keeles – toim.),“ selgitab Raidla.

Rõõmsal nõukogude ajal oli nimelt kombeks saata rongitäis meelelahutust ja kultuuri paikadesse, kus käis parasjagu mingi kolossaalselt suure objekti ehitus. „Seal oli koos palju esinejaid üle kogu laia suure kodumaa. Oli näiteks Gruusia siseministeeriumi rahvalauluansambel, kus polkovnik oli kõige madalama auastmega mees. Penza linna tantsuansambel oli, Venemaa filharmooniatest oli muidugi kollektiive. Aga lisaks meile oli külakapell Virtsust, Lääne Kaluri naisrahvatantsurühm Helgi Milleri juhendamisel. Oh, seal oli päris suur kamp koos!“ meenutab Raidla.
Kogu rongi kõige paremini informeeritud isik oli Raidla sõnul aga fotograaf, kelle käsutuses oli kaks kupeed – üks elamiseks ja teine oli pimik, kus pilte ilmutati ja ajalehtedele läkitati, et agiitrongi teekonda kajastada.

Kogu see kamp kihutas marsruudil Urengoi-Pomary-Užgorod ehk piki rajatavat gaasitrassi, veduril järel esinejate kupeevagunid, restoranvagun, aga ka diskovagun ning kinovagun.
Päevas oli kaks-kolm kontserti. Rong peatus kuskil keset Siberit, kus ehitajad parajasti laagris olid, lükati vagunite uksed valla, oli kontsert, kino ja disko, siis tõmmati uksed kinni tagasi ja sõit läks edasi järgmisse peatusesse. Paaris linnas oli Alfa C-l ka eraldi kontsert mõnes suures uhkes kultuuripalees. „Kihvt oli,“ noogutavad mehed.
Lisaks sellele megatuurile käis Alfa C festivalidel siin ja seal ning tehti ka kaks klipi Kesktelevisioonile.

Alfa C ise sündis 46 aastat tagasi, aastal 1972. „C“ bändi nimes tähendab kolmandat versiooni sama nimega muusikalisest kollektiivist. „Kunagi oli Haapsalu kultuurimajas ansambel Alfa, kus Peeter Lõokene oli kõige noorem. Ja kui tekkis kolmas koosseis, siis tuligi bändi nimesse C,“ selgitas Sarapuu.
Heina sõnul räägib üks teine lugu, et tegelikult taheti bändile nimeks panna hoopis Commerc, aga ei lubatud. „Parteikomiteest öeldi, et see ei lähe mitte – pole piisavalt sotsialistlikja ei sobi nõukogude noorele.“

Alfa C esimeses kooseisus olid Jüri Põlder, Peeter Lõokene, Peeter Tammik, Andres Teppor ja Heino Uussaar. Aga põhikoosseisu kui sellist pole Alfa C-l mitte kunagi olnud, sest üsna pea ühed läksid ja teised tulid asemele. Nii jõudsidki mõni aasta pärast asutamist bändi Sarapuu, Heina, Tiit Koppel, Toomas Haarjõe, Raidla ja Jaanus, viimane neist kõige hiljem, 1985. aastal, heli- ja pürotehnikuks oli pikka aega Tõnu Viinapuu. „Selles bändis on liikumisi toimunud kogu aeg!“ ütlevad Sarapuu, Heina ja Raidla nagu ühest suust.
Valge Haapsalu pingi peal, mille bänd endale 2015. aastal sai, on 28 nime – need, kes on bändis olnud vähemalt kaks aastat.

Alfa C-st käisid aastate jooksul läbi pea kõik Läänemaa parimad lauljad: Andres Teppor, Peeter Lõokene, Heikki Sool, Tiiu Poolamäe, Aimi Remmelgas, Sirje Medell ja Ilona Aasvere.
Kui tavaline liikumine oli Alfa C-st Lääne Kaluri kuulsa varieteebändi (sest seal maksti väga korralikku palka, selgitab Sarapuu), siis Medell tuli varieteebändist hoopis Alfa C-sse. Praegu on Alfa C frontmaniks Rego Jaanus.
Alfa C oli Läänemaal kõrgeima kategooria bänd. Tollal toimusid nimelt ansamblite tarifitseerimised, millest sõltus, kes kus esineda tohtis ja kui palju selle eest maksti. Kõrgema kategooria Läänemaa bändid olid ka PAL, Lääne Kaluri varietee ansambel, Virtsu klubi ansambel Alligaator.
Praegu on Alfa C lauljaks Rego Jaanus.
„Nagu Gülnar Murumägi ütles kultuurimaja 40. juubelil, kui me esimest korda pärast taasühinemist üles astusime – Alfa C on siinpool Keilat kõige kõvem bänd, vihjates teadagi millele – Polyphonile ja Consiliumile,“ muheleb Raidla.

Alfa C kontsertidekava oli pikk ja tihe kuni 1990ndate alguseni, kui koos taasiseseisvumisega saabusid ka uued ajad ja kõik leidsid end turumajanduse karmist ja kainestavast olukorrast. Kui Alfa C peamine lava – Haapsalu ainuke restoran Maritima uksed kinni pani, jäi ka bändi tegemine soiku. „See oli meie kodukoht, meie olime majabänd,“ selgitab Raidla.
Paaril suvel tehti küll mõned tuurid, aga siis saabus pikk paus. Paaril korral tuldi vahepeal veel kokku, aga liim, mis bändi pikemalt koos hoiaks, puudus.

Haapsalu kultuurikeskuse juubel

Siis hakkas saabuma Haapsalu kultuurikeskuse juubel.Aasta oli 2015. „Tuli mõte mehed korraks kokku korjata,“ meenutab Sarapuu. „See pidi olema ühekordne projekt,“ torkab Jaanus. „Ega me ei plaaninud jälle bändi tegema hakata,“ lisab Sarapuu kiiresti. „Aga tore oli näha jälle üle pika aja,“ seletab Raidla.
Igal juhul astus Alfa C üles megakoosseisuga – 13 inimest. Vastuvõtt oli kuum ja olemine nostalgiline.
Ühe soojaga esineti ka Valge Daami päevadel ja nostalgiapäevadel. „Publik on ju ikka need samad inimesed. Lihtsalt näod on vanemaks jäänud ja kõhud suuremaks läinud, nagu meil endalgi,“ naerab Raidla.

Kuid taas ähvardas bändi tegemine soiku jääda, kuna polnud enam kuskil proovi teha. Üks prooviruum kadus ära, ja kultuurikeskuses oli rohkem kui keeruline leida sobivat aega– õhtuti, kui on kino, teater või muu üritus, proovi teha ei saa. Ühel ilusal päeval sattus Sarapuu juttu puhuma vana sõbra Sulev Saareväljaga, kes on juhtumisi ka Alfa C fänn. „Sulev ütles, et nüüd küll ei tohi enam pooleli jätta, kui juba kokku tuldud ja küsis, et miks me proovi teha ei saa. Ütlesin, et pole kohta ja lõppvõimu,“ seletab Sarapuu. Asi lõppes sellega, et bänd sai endale nii ühe kui ka teise. Proovi tehakse nüüd Saarevälja ettevõtte Est-Trans köögis. „Mitmed Eesti bändid otsivad meeleheitlikult kööginurgaga prooviruumi – aga meil on!“ teatab Raidla rahulolevalt muheledes.

Mõne aja pärast hakkas kätte jõudma Sarapuu juubel. „Mõtlesin, et teeks siis väiksema koosseisuga jälle ühe ühekordse projekti.“ Mehed laua ümber naeravad. Ettevalmistused seekordseks ühekordseks projektiks tõi Alfa C ridadesse Läänemaa ühe kõvema trummari Sergei Tartlani, kes sai tuntuks ansamblis PAL (teised liikmed olid Mihhail Dartsasvili ja Sulev Sepp, hiljem ka Antti Kammiste – toim.)ja on viimastel aastatel vokaal-instrumentaalansambli Kuuskümmend üheksa üks liikmetest. (Ansamblisse kuuluvad veel Juhan Tammik ja Madis Kari – toim.) „Teda tuli väga kõvasti meelitada, aga pärast ühte proovi läks tal hammas ikka verele,“ meenutab Raidla. Sellest ajast alates on Alfa C üles astunud püsivas viieliikmelises koosseisus.

Alfa C-s on lisaks rokiklassikale alati mängitud ka originaalloomingut – laulukirjutajaid on bändis alati olnud. Küsimuse peale, milline vanadest lugudest on ajahambale nii hästi vastu pidanud, et siiani mängitakse, kostab Sarapuu: „Üks lugu, mida Urki laulab!“
Urki ehk Urmas Heina pakub, et see lugu nimega „Must Kohv” (originaalis „Some Broken Hearts Never Mend“, mille laulis kuulsaks Don Williams – toim.) on juba vähe uuemast ajast.

Praegu on bändi laulukirjutajaks Rego Jaanus, kelle sulest tulevad ka tekstid.
„Väga produktiivne, kusjuures – me pole jõudnud kõiki lugusid veel äragi teha,“ teatab Sarapuu. Peasüüdlane ehk Jaanus ise vehib selle jutu peale tagasihoidlikult kätega.
Küsimuse peale, milline vanadest lugudest on ajahambale nii hästi vastu pidanud, et siiani mängitakse, kostab Sarapuu: „Üks Urki lugu!“
Urki ehk Urmas Heina pakub, et see lugu nimega „Must Kohv”(originaalis „Some Broken Hearts Never Mend” ) on juba vähe uuemast ajast. „Ma ei arva, et see on väga uuemast ajast,“ arvutab Sarapuu. „Me hakkasime seda mängima kuskil…“ „Kohe!“ teatab Raidla. Naer lauas.
Heina sõnul lubatakse endale nüüd luksust mängida ainult neid lugusid, mis bändimeestele endile meeldivad. „Vanasti, kui me kõrtsis mängisime, pidime mängima seda, mis publikule peale läks,“ selgitab ta juurde.

„Miks me üldse viitsime bändi teha – see on sama vana jutt: mis ajab rähni puu otsa,“ seletab Raidla – kui ei meeldiks, siis ei teeks.
„Igaüks meist võiks ju tegelikult ka omaette nö pulga-bändi teha – ostad 30 euro eest „Kikilipsu“ fono, tuled kohale, pistad pulga, kuhu vaja, teed asjad ära ja võtad raha vastu. Aga kus see nauding on? Nauding ja sünergia tekibki ju meie kooslusest – igaüks paneb midagi ja tulebki kokku, et kaks pluss kaks on viis. Gruuv, noh! Mõni asi hakkab laivis ikka niimoodi klappima, et endal läheb ka karv püsti,“ räägib Raidla.
„Bänd on ikka elus asi,“ lisab Heina. „Ja bändil peab olema võimalus „kala” ka teha. Pulgaga võimalust eksida pole.“

Raidla meenutab, kuidas noor reporter Andres Ammas tegi kunagi aastaid tagasi kohaliku rajoonilehe Töörahva Lipp tarbeks intervjuud Peeter Lõokesega.
„Peeter ütles seal: Meie elame, meie ei eksisteeri! Ta pidas silmas seda, et ei vegeteeri,“ selgitab Raidla.
„Õige kah,“ noogutab Heina.
„Nii kaua, kui meil on tore ja lõbus, ei näe mõtet, miks me ei peaks koos mängima,“ märgib Jaanus ja jutustab ühe loo: „Kadunud Peeter Lõokese naine rääkis pärast Alfa C taasühinemist, et see oli Peetri jaoks väga tähtis – muudkui rääkis naisele, et pea meeles, mul on järgmisel reedel proov. Ta valmistus sisemiselt terve nädala bändi prooviks!“
„Meil on ka nii – pea meeles, järgmisel esmaspäeval teeme proovi!“ naerab Sarapuu.

Ansambel Alfa C
Kirimäe rahvamõisa jaaniõhtul
Algus kell 19
Tasuta

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Palivere diskopepu
Palivere diskopepu

Kahjuks ise ei kuulnud,kuid rahvapärimus räägib,Et Peetri lemmiklugu olla olnud..taevas paistab päike,olen lõoke väike…

muusikahuviline
muusikahuviline

Ma arvan,et seda jorinat on juba päris piinlik kuulata…juba paar aastat tagasi kui nad vanalinnas nn.Laulsid??? oli kõrvale ikka väga valus.Noorena oli muusika ja lauljad ka teised,see ei tähenda,et nad siiski laulda oskasid aga ehk pole vaja enam??? Aga igaühel muidugi oma maitse,jõudu jaksu sellegi poolest.

Kersti
Kersti

Oh jummel küll! Mingi kibestunud vanamutt kuskilt lahti pääsenud??? Ära kuula, kui ei meeldi. Minu arust on nad tublid!

Jaak
Jaak

See pole mingi Alfa C ainult kaks mees pildil on õiged. Ülejäänud on olnud asendusliikmed.

Olev
Olev

Hahahaa! See Jaak on vist kõige õigem mees?

Velirand
Velirand
Jaak teab rohkem kui bändimehed. Tsitaat loost: “Alfa C esimeses kooseisus olid Jüri Põlder, Peeter Lõokene, Peeter Tammik, Andres Teppor ja Heino Uussaar. Aga põhikoosseisu kui sellist pole Alfa C-l mitte kunagi olnud, sest üsna pea ühed läksid ja teised tulid asemele. Nii jõudsidki mõni aasta pärast asutamist bändi Sarapuu, Heina, Tiit Koppel, Toomas Haarjõe, Raidla ja Jaanus, viimane neist kõige hiljem, 1985. aastal, heli- ja pürotehnikuks oli pikka aega Tõnu Viinapuu. „Selles bändis on liikumisi toimunud kogu aeg!“ ütlevad Sarapuu, Heina ja Raidla nagu ühest suust. Valge Haapsalu pingi peal, mille bänd endale 2015. aastal sai, on 28 nime… Loe rohkem »
Gen
Gen

Tore,et mehed asja heal tasemel edasi teevad. Olles siin sündinud ja mõnigi kord nendega koos pärast esinemist pidu pannud,ütleks,et on väga tegijad ning nende muusika on väga hea siiani.Ka on meeles Ilona,Tiiu ning Maarika -nende naislauljad. Kahjuks pole Läänemaal elava muusika tegijaid enam eriti palju. Kui mõni teab,võiks ütelda. Ka Tõnu Viinapuu oli sel ajal üks parim helitehnik Eestis – ausalt.

juss
juss

Kes need kaks õiget on, ise pole päris kohalik? Aga muidu täitsa hea, pubis kuulsin.

HelgaK
HelgaK

Alfa C ja Andres Teppor kui asutajaliige ja meeldejäävaim esilaulja.

wpDiscuz