2

Urve Valma küüditamisest: mul ei ole mitte mingisugust viha

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Urve Valma on sündunud Novosibirski oblastis küüditatute peres. Foto: Arvo Tarmula
Urve Valma on sündinud Novosibirski oblastis küüditatute peres. Foto: Arvo Tarmula

Küüditatute mälestamisest võtab aasta-aastalt osa üha vähem neid, keda see otseselt puudutanud on.

“Aastad ju lähevad, midagi ei ole teha,” ütles Urve Valma. “Meil on Paliverest üks naine, kellega koos me siin mälestamas käisime, temagi on sealsamas külas Novosibirskis sündinud, kus minagi. Eile Helmi helistas mulle ja ütles, et tead, mul on tervis nii kehva, ma tahaks tulla, aga ma ei suuda enam tulla.”

 

Urve Valma, neiupõlvenimega Meressaar ütles, et nende perele oli elu Siberis selle võrra kergem, et isa, kes ei olnud küüditatute nimekirjas, tuli ise perega vabatahtlikult kaasa.

Urve Valma, milline side on teil juuniküüditamisega?

Urve Valma: Konkreetse kuupäevaga mul sidet pole, aga ma olen Memento liige ja Memento teeb küüditamise aastapäevadel neid koosolekuid ja üritusi. Mina olen ju Venemaal sündinud, minu isa ja ema olid ju küüditatud, kuid 1949. aastal. Mina sündisin 1951. aastal, tagasi Eestisse tulime 1956. aastal.

Mida te elust Siberis mäletate?

Urve Valma: Ega ma ise niiväga ei mäletagi, aga eks ema juttudest ikka tean. Tema ju rääkis sellest väga tihti. See oli talle ikkagi suur üleelamine. Kui ta kodust ära viidi ja isa läks vabatahtlikult kasasa ja… Aga nad olid noored, kahekesi. Ehitasid endale maja ja…

Meid saadeti Novosibirski oblastisse Tšulõmi rajooni Dubrava külla. Noored inimesed said kõigega hakkama, nii et meil ei olnud väga hull see asi. Kui mina hakkan mäletama, siis olid meil isegi loomad. Lehm ja siga, nagu ikka peredes. Sedajagu oli meil kergem.

Muidugi raske oli nendel, kellel oli üks vanem, kes siis lastega pidi toime tulema.

Minu vend ja mina sündisime seal. Meil oli lisaks ka veel vanaema, kes oli meiega kodus. Isa-ema said mõlemad tööl käia. Meil läks selles suhtes hästi, kui nii võib öelda, et midagi hästi seal olla saigi.

Tšulõmi külas oli paarsada eestlast. Tuttavaid on sellest ajast küll ja küll. Paljud on minust vanemad, need, kes kes saadeti siit lapsena. Mina mäletan sellepärast vähem, et olin niivõrd väike.

Küüditatud suhtlevad omavahel ikka väga tihedalt. Tunnevad huvi üksteise elu vastu ja… Küsivad, kuidas läheb ja…

Aga muidugi, läks minu ema, läks üks, läks teine, läks kolmas… Igal koosolekul mälestame kedagi. Saad aru, mälestame kedagi, kes on läinud, sest aega on nii palju mööda läinud, et need inimesed lihsalt kaovad. Neid ei ole enam järgi. Järjest kaovad… Minugi ema lahkus. Aastad ju lähevad, midagi ei ole teha.

Kui teie pere Siberist tagasi tuli siis asusite elama Paliverre?

Urve Valma: Jah, elasime Paliveres, isegi kahes Paliveres. Esialgu tulime sinna, kus see eriinternaatkool mõisa juures oli, seal elasime seni, kuni isa ehitas teise Paliverre, teiselepoole raudteed, maja.

Isa on mitu maja ehitanud, Siberisse ehitas ju ka maja?

Urve Valma: Jah, on ikka. Töökas eesti mees nagu ta oli.

Mis tunded teid valdavad, kui küüditamise peale mõtlete? On see viha?

Urve Valma: Ei, mul ei ole mitte mingisugust viha. Kusjuures mu isa ja ema suhtusid väga erinevalt. Ema andis kõik andeks, et see vihkamine, mida ma endas kannan, teeb halba mulle endale. Tema lasi kõigel minna, ei vihanud ta venelasi, mitte kedagi. Aga isa, kuna ta läks vabatahtlikult, ema viidi ära ja nad olid alles abiellunud ja isa läks kaasa, siis isa ikka oli veidikene kibestunud. Aga noh, peab ütlema, et see oli suur õnn, et nad olid nii noored, 22aastased, sellises eas on kõik, ilus.

Miks teie emapoolne suguvõsa küüditati? On see aja jooksul selgunud?

Urve Valma: Meilt saadeti minu ema ja tädi.  Tema oli emast tükk maad noorem, tema viidi ka. Ja mu vanaema ka. Isa tuli järgi vabatahtlikult.

Minu emapoolne vanaisa oli omakaitses ja metsavend. Toimikus on kirjas, et me olime rahvavaenlase perekond. Rahvavaenlase perekond, see oligi põhjus.

Kas on ka teada, kes teid üles andis, koputas?

Urve Valma: Jah, koputati küll, me teame ka, kes. Aga isegi ei ole mõtet neid vihata. Aega on nii palju mööda läinud ja kõik on juba surnud. Viha ei tasu kanda, see mõjub mulle endale halvasti.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Petro
Petro

Selge see, et tuleb andeks anda, aga samas mitte unustada ja teha kõik selleks, et selline asi enam ei korduks. Nimelt ei tohi võimu juurde lasta sotse ja teisi äraspidi mõtlemisega inimesi.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Ega kõige suuremad vihaõhutajad täna onngi need kes ise pole midagi läbi elanud.

wpDiscuz