2

Andres Herkel: Vabaerakond ei lähe IRLi!

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Andres Herkel.

Paar päeva tagasi helistas mulle noor ajakirjanik Õhtulehest, kes prokuröri häälega nõudis vastuseid küsimustele, et kes kellega Vabaerakonnas kakleb, millised on sisesuhted ja kas minu juhtimisel hakkab ühinemine IRLiga.

Vastasin nii, nagu vastatakse küsimusele hommikuse konjakijoomise lõpetamise kohta. Minul pole oma suhete üle midagi kurta, teiste eest ja kedagi taga rääkida ei kavatse. Küll aga on Vabaerakonnas mitme kandidaadiga valimised ja see ongi aeg, et erakonna ees seisvad küsimused kõige selgemalt lahti rääkida ja teha valik erinevate suundade vahel.

Küll aga pean avalikult ja selgelt ümber lükkama ühe kuulduse. Kuuldus on see, et kui Herkel valitakse 12. mail Vabaerakonna esimeheks, siis algab ühinemine IRLiga. Miks seda levitatakse ja kelle huvides? Ma ei tea, aga võin vaid oletada, et tegemist on konkurendi kuulujutuga, et Vabaerakonnas tundlikul ajal segadust külvata. IRL, aga ilmselt ka sotsid ja Reformierakond tunnetavad, et Herkeli juhitud Vabaerakond on küll koostöövõimelisem, aga samas ka võimekam just nende sektorist hääli üle võtma. Ilmselt selle vältimiseks omistataksegi mulle midagi, mida mul mõttes ei ole.

Tundes nii Vabaerakonna sisemisi meeleolusid kui ka õiguslikku ja muud keskkonda, milles Eesti erakonnad toimivad, tuleb mul teha asja kohta mõned märkused.

Esiteks, Vabaerakond on poliitilise embleemina palju puhtam, positiivsema sisulise ja visuaalse kuvandiga kui ükskõik milline kartellierakond. Jah, Vabaerakonna probleem võib olla kitsam liikmeskond ja see, et meie paljud tõsised ja sisukad ideed ja tegemised on jäänud varjule. Piisas mul vaid öelda, et me peame pakkuma rohkem laiapõhjalist usaldust ja vähem geriljavõitleja kuvandit, kui sellest kisti üles väide vihasest sisevõitlusest. No kuulge, selliseid tooni ja takti küsimusi arutavad kõik erakonnad kogu aeg ja peavadki arutama, kui miski nihu läheb, aga vihast on asi küll kaugel.

Meil pole mingit põhjust vahetada oma karikakraidentiteeti mõne vana ja väsinud kujundi vastu, mida meile võib-olla pakutakse. Tulevikku suunatus tõmbab inimesi teistest erakondadest pigem meie poole.

Teiseks tuleb anda ülevaade sellest, kuidas erakonnad toimivad, milline on kehtiv õiguslik korraldus ja lähenevate valimiste loogika. Vabaduse puudus väljendub selles, et Eestis on piiratud nn. passiivne valimisõigus ehk õigus Riigikogu valimistel kandideerida. Kuidas? Aga sellega, et üksikkandidaatidel ei ole väljavaateid ning nimekirja esitamine eeldab korraliku takistusriba läbimist.

Vaja on erakonda või siis tuleb uus erakond luua 500 vajaliku liikme ja muu nõutava bürokraatiaga. Just sellise kandideerimisplatvormi Vabaerakond neli aastat tagasi lõi ja selle lammutamine oleks arulage. Me tahame ka lähenevatel valimistel väärtuskokkuleppe alusel näha oma nimekirjas sõltumatuid kandidaate ning ühiskonnale tervikuna loob selline vaba platvorm võimalusi, mis ilma Vabaerakonnata puuduksid.

Vabad valimisliidud ei ole meil Riigikogu valimistel lubatud ja vähe sellest – isegi erakonnad ei saa omavahel blokke ehk ühiseid valimisliite teha. Kunagi ammu oli see lubatud, näiteks läksid Isamaa ja ERSP 1995. aastal Riigikogu valimistele ühise nimekirjaga. Hiljem sai sellest alguse ka üks Eesti poliitika sujuvamaid ja edukamaid kahe erakonna liitumisi.

Seevastu Isamaaliidu ja Res Publica ummisjalu ühinemine oli halb näide. Oma IRList lahkumist ja uue erakonna idee sündi kirjeldan pikemalt äsja ilmunud raamatu „Idealistid: Vabaerakonna lugu“Â alguspeatükkides. Kummastav, et sellal, kui see lugu on just kaante vahele jõudnud, hakatakse peale suruma just vastupidist ühinemist, millel pole eeldusi.
Vabaerakonda on hädasti vaja selleks, et saata korda asju, millega kartellierakonnad ei saa või ei taha tegeleda. Esmajoones on meid vaja demokraatia ja kodanikuühiskonna, aga ka isikuvabaduse ja avatud rahvusluse eestkostjana. Oleme neil teemadel teinud palju avanguid ja teeme veel – kuni meid kuulda võetakse. Vabaerakonda on tarvis ka idealistliku eeskujuna, kes poliitikatööd tõsiselt võtab ning usaldusväärse jõuna, kes ei kaldu äärmustesse.

Meie asi on pakkuda välja lahendusi ja kannatlikult selgitada, kuidas nendeni jõuda. Ja meie asi on olla ka see tuline ora, mis ei lase suurtel erakondadel jääda nende poolt maksumaksja rahaga loodud mugavustsooni. Ja meid on kindlasti vaja koalitsiooni, mis 2019. aastal moodustatakse.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
pisike
pisike

vabakogudus rabeleb, õieti need, kes omavahel saaki jagavad

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Muidugi ei lähe sest ükski erakond ei kannataks välja kahte mõtetut meest Seederit ja Herkelit.

wpDiscuz