0

Ilona Aasvere: refrääniks jäi Andresel alati kool

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Konservatooriumi lõputööna tõid kursusevennad Andres Ammas ja Alo Mattiisen 1984. aastal Haapsalu I keskkooli muusikateatriga Pöialpoiss lavale muusikali "Charlotte koob võrku". Foto: erakogu
Konservatooriumi lõputööna tõid kursusevennad Andres Ammas ja Alo Mattiisen 1984. aastal Haapsalu I keskkooli muusikateatriga Pöialpoiss lavale muusikali “Charlotte koob võrku”. Foto: erakogu

Haapsalu Gümnaasiumis, endises Haapsalu I keskkoolis mäletatakse Andres Ammast kui tõelist oma kooli fänni, keda kannustas pidev soov ja tahtmine asju paremaks muuta.

Kuuse tänava koolimajas tegutseb praegu hoopis Haapsalu põhikool, kuid väga paljud selle maja pedagoogid on Ammase endised kolleegid.
Kooli direktor Anne Mahoni meenutas, et Andres Ammas tuli toonasesse Haapsalu I keskkooli õpetajaks aastal 1982. Ta oli siis veel konservatooriumi üliõpilane. Aastate jooksul pani ta küll paaril korral kooliõpetaja ameti mõneks ajaks maha, et siis jälle tagasi tulla ja uue hooga edasi minna. Ammas on koolis pidanud nii muusikaõpetaja, õppealajuhataja kui ka direktori ametit, vajutades Kuuse tänava hoones tegutsenud koolile oma tugeva pitseri.

„Tema mõte õppealajuhatajana oli see, et kuna ühiskond on muutunud, siis peab ka kool muutuma ja õpetajad koos kooliga. Kui nõukogude ajal oli õpetajate ja õpilaste suhe pigem selline käskiv ja keelav, siis peab see muutuma vastastikku lugupidavaks koostööks,“ meenutas Mahoni Ammase käsulaudasid pedagoogidele.
Hiljem juba direktorina rõhutas Ammas, et koolis peavad säilima traditsioonid, kuid kindlasti tuleb kaasa minna ühiskondlike muudatustega, kool peab olema valmis muutuma. „Ei tohi karta, tuleb uusi asju proovida, ütles ta.“

„Me olime alguses mõlemad sellised noored ja rohelised. Temalt oodati aga eriti palju Tõnu Paometsa töö jätkajana,“ meenutas muusikaõpetaja Aasvere.
Tõnu Paomets oli Haapsalu I keskkooli uhkuse, kooli sümfonjettorkestri ja muusikateatri Pöialpoiss looja.
Ammas lõigi särama kooliorkestri dirigendina, kui nad koos ülikoolikaaslase ja sõbra, helilooja Alo Mattiiseniga tõid 1984. aastal kooliteatri vägedega lavale muusikali „Charlotte koob võrku“, mis oli mõlema mehe jaoks konservatooriumi diplomitöö. Pärast seda tuli vähemalt sama edukas „Toomas Linnupoeg,“ mille valmimisest tegi Mati Põldre dokumentaalfilmi “Koolioperett”.

Pärast seda viis Ammase tee aga juba koolist ära, edasi.
„Ajad muutusid. Muusikateatrist ei saanud tema elutööd,“ rääkis Aasvere.
Kuid vahelduva eduga pöördus Ammas ikka ja jälle kooli juurde tagasi.
„Ma ikka norisin teda, lõõpides, et tema elulaulu salmiosad olid küll erinevad, aga refrääniks jäi alati kool. Tegi ta siis ajalehte, poliitikat või juhtis kultuuriosakonda, maandus ta ikka vahepeal jälle koolis.“

Aasvere sõnul oli Ammase käima panevaks jõuks omamoodi kärsitus – kui mingi asi sai nö valmis, tundis Ammas sisemist tungi millegi uue järele. Aga kuna kool on koht, kus iga natukese aja tagant midagi muutus, eriti just 1990ndatel, tõmbaski teda ikka ja jälle kooli tagasi.
„Eks see näitabki, kui suur tõmme tal kooli ja muusika vastu oli, ükskõik, mida ta siis vahepeal ka tegi,“ sedastas Aasvere.

Õpetajana tahtis Ammas aga alati saavutada maksimumi. „Latt oli tal kõrgel, nõudmised nii enda kui ka teiste suhtes olid tal ikkagi suured. Ta võis olla koolipapalik selle sõna kõige paremas tähenduses, samas võis ta aegajalt olla ikka paras jurakas,“ muheles Aasvere, kes tundis Ammast alates kuuendast elusaastast.
„Eks ta oligi koolipapa.“

„Isegi pärast seda, kui ta koolist ära läks, ei unustanud ta ju tegelikult mitte kunagi oma kooli. Ta oli vaieldamatult oma kooli suur patrioot,“ ütles Mahoni.
Detsembris oleks pidanud Ammase veetuna ilmuma kooli mälestusteraamat „Kajakalend 3“.

Inglise keele õpetaja Tiiu Kammistegi kinnitab, et Ammas jäi igas olukorras mingil määral õpetajaks.
„Mulle meeldis see, et ta oma sõnavõttudes poliitikuna peatus alati õpetajate heaolul, see oli temasse nagu sisse kodeeritud, seda enam, et teadis ju koolielu põhjalikult. Sõdimine sellega, et taheti teha riigikooli ja võitlus gümnaasiumi eest võttis ka närve ja tervist,“ jutustas Kammiste.

Koolipapalikkus lõi temas väljapool kooli välja ka reisidel, kus väikse seltskonnaga pea igal aastal käidi. „Kohustus oli selle maaga enne põhjalikult tutvust teha läbi olemasolevate materjalide, et kohale jõudes ei jõlgutaks lihtsalt niisama ringi,“ selgitas Kammiste.

Eelmisel reedel tuletas Ammas meelde üht rooga, mida Kammiste oli talle pakkunud ja ütles, et seda söömaaega peaks kindlasti kordama. „Aga seda nüüd ei tule enam kunagi…“.

Õpilased meenutavad

Jaak Vasar, Haapsalu muusikakooli direktor

Andres oli minu jaoks Õpetaja suure tähega. Või ikka pigem sõber kui õpetaja, aga sellisel juhul väga nõudlik sõber.
Just eelmisel õhtul meenutasime koolivenna Peep Naarismaaga Ammast. Millegipärast tuli meil jutuks reis Moskvasse, muusikateatriga, siis kui me „Charlotte’it“ mängisime. Rääkisime „Pöialpoisist“ laiemalt ja meenutasime nii Viktor Nelikut kui ka Andres Ammast ning üldse kogu kooliteatriperioodi.
Ammas oli töökas mees, kellega „pulli ei saanud“. Ta oli nõudlik ja asjalik ning alati kuni kõrvadeni asjas sees.
Ta suutis terve põlvkonna, kes me 1980ndatel kooli käisime, panna muusikat armastama ja paljud meist kannavad seda tunnet kui pärandit tänaseni, andes seda omakorda uutele põlvedele edasi. Selles mõttes me oleme kõik nagu tema lapsed.
Ammasel on väga suur roll ka selles, et minust muusik sai. Tema oli ju see, kes meid, äksi täis noori ninapidi kooliorkestrisse viis. See koos mängimise kogemus ja elamus jättis täiesti kustumatu jälje ja pani kindlasti ka teistmoodi mõtlema.
Ammas oli Haapsalu jaoks väga suur ja oluline inimene.
Mina jään teda alati mäletama kui head õpetajat, sõpra.
Kui mõtlema hakata, siis temast meenubki ainult hea.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz