Endise Briti spiooni Sergei Skripali hoolimatul ja halastamatul mürgitamisel koos oma tütrega Salisburys on sarnane tähtsus. Suurbritannia ignoreeris varasemaid provokatsioone, eriti Briti luureteenistustel Kremli sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurida aidanud Vene julgeolekuteenistuse ülejooksiku Aleksander Litvinenko mürgitamist radioaktiivse polooniumiga. Riik ignoreeris Venemaaga seotud rahapesu eksperdi, välisluureteenistuse MI6 ohvitseri Gareth Williamsi mõrva. Tema mädanev surnukeha leiti vanni kinniseotuna Londonist MI6 peidikust: luurežargoonis oskuslikult sooritatud salamõrv.
Suurbritannia ignoreeris ka Venemaa räpase raha voolu läbi oma kinnisvaraturu ja finantssüsteemi: mitte juhuslikult, sest osa sularahast jõudis poliitilisse süsteemi.
Enesega rahulolu ja ülbus on tumestanud Suurbritannia prestiiži välismaal, kuid pole seda hävitanud. Tuumariigi ja ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena on Ühendkuningriik endiselt kaalukas – võib-olla isegi tähtsam, kui paljud inimesed kodumaal seda mõistavad. Suurbritannia roll NATO taastärganud territoriaalkaitses on eriti tähtis ja seda mitte ainult piiratud sõjalise kohaloleku näol Eestis, vaid ka osana alliansi kiirreageerimisjõududest, mille eesmärk on tugevdada Lääne kohalolekut kriisi korral.
Praegu aga on kaalul Suurbritannia tõsiseltvõetavus. Salisbury küsimus – kas sellel riigil on tahet end kaitsta – on palju kahjustavam kui terendavad probleemid Brexitiga või kärped kaitse-eelarves. Viimaste aastate jaanalinnuolekust – keeldumine tunnistada, et Venemaa on vaenulik riik – on veelgi halvem uus kaotusega leppiv nihilism, mida iseloomustab kolumnist Peter Hitchens. Miks, küsis ta 11. märtsil lehes Mail on Sunday, mängida seda “vägivaldset, kulukat ja ohtlikku mängu inimeste vastu, kes on palju halastamatumad, kui meie julgeksime olla?” Suurbritannia, usub ta, on kannustanud Venemaa NATO ja Euroopa Liidu laienemist toetades uude külma sõtta.
Hitchens – minu sõber, nii nagu suur osa elanikkonnast, tundis, et nendeni ei jõudnud midagi EL-i liikmesuse majanduslikust ja poliitilisest kasust, võivad nad tunda ka, et nad ei saa meie rollist NATO-s mingit julgeolekualast kasu. Venemaa ei ähvarda otseselt Suurbritanniat, miks riskime me siis temaga kaklusse sattuda? Lühidalt, Suurbritannia peaks jätma Kesk- ja Ida-Euroopa riigid mandri suurriikide jõupoliitika meelevalda.
Selle lähenemise probleem on eeldus, et oht, mida Venemaa Suurbritanniale kujutab, jääb pidama meie kallastele, kui me vaid vabaneme oma kohustustest mandril. See on oletus, mille tegelikus elus katsetamist loodan ma kirglikult mitte kunagi näha. Minu hinnangul on kaugelt tõenäolisem, et isoleeritud, neutraalne ja sõpradeta Suurbritannia oleks Venemaa majanduslikule, poliitilisele ja sõjalisele agressioonile palju kergem sihtmärk.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.