Eesti sportlased esinesid sel olümpial sisukamalt kui Sotši taliolümpial 2014. Toona olid kolm paremat kohta 24, 26 ja 28. Nüüdsed paremad kohad olid 4, 16 ja 17.
Tegelikult saavutati enamikul aladest paremad kohad kui Sotšis. Kui murdmaasuusatamises oli tookord Eesti parim Aivar Rehemaa 40. kohaga, siis Koreas saavutasid sprinterid Marko Kilp 18. ja Raido Ränkel 31., distantsisõitjad Algo Kärp 17., Karel Tammjärv 22. ja 32. ning Andreas Veerpalu 38. kohad. Naistest oli tookord parim Triin Ojaste 45. kohaga, nüüd sai Tatjana Mannima 28. ja 39. kohad. Nii Kärp kui ka Mannima saavutasid oma parima koha suusamaratonis.
Taliolümpiale pääsemine on muutunud mõnel ala paljuski loteriiks. Murdmaasuusatamises saavad kehtestatud normidest aru vähesed.
Lõpuks läks Eestil murdmaasuusatamises suhteliselt hästi, olümpiale pääses 5 meest ja 2 naist. Suusahüpetes saadi lisakohti ja võistlema pääses 3 meest, täpsemalt küll 24aastane mees ning 17- ja 18aastased noored. Seekord noormehed põrusid ega suutnud süllekukkunud võimalust ära kasutada. 18aastane Artti Aigro tegi kvalifikatsioonis siiski päris hea hüppe, kuid põhivõistlusel leppis alles 48. kohaga.
Kahevõistluses olümpiale pääsemine nii hästi ei läinud. Kuu aega enne mänge otsustas ROK suurendada kahevõistluses tugevamate riikide koondisi ühe lisakoha võrra, mis tähendas Eesti koondisele kahe koha kaotust. Säilis küll lootus need kohad järelejäänud võistlustel uuesti välja võidelda. Üks võimalus oleks olnud Otepää MK-etapp, et harjunud oludes häid tulemusi näidata, kuid ilmataat oli vastu, Otepää etapp jäi lumepuudusel ära. Lootus säilis veel viimasel MK-etapil, kuid siis põruti hüpetes ja väljamängimisel olnud lisakohad läksid Poolale.
Kiiruisutajad olid parimad
Laskesuusatamises oli toona eestlaste parim Indrek Tobreluts 45. kohaga, seekord olid sellest paremad nii Kalev Ermits 32., 36. ja 41. kohtadega kui ka Roland Lessing 41. kohaga. Laskesuusatamise teatemeeskond koosseisus Renee Zahkna, Kalev Ermits, Roland Lessing ja Kauri Kõiv saavutas 13. koha, kuigi kolm viimast käisid trahviringil. Sotšis lõpetas meeskond 17. kohaga. Laskesuusatamises naistele oli siis parim 44. kohaga Kadri Lehtla, nüüd saavutas Johanna Talijärv 22. ja 26. kohad. Kui kahevõistleja Kristjan Ilves saavutas Sotšis 34. koha, siis nüüd saavutas ta 16. ja 28. kohad. Ka Karl August Tiirmaa oli seekord koha võrra parem Sotšist ehk 43.
Pärast 50aastast vaheaega jõudsid Eestist olümpiale kiiruisutajad, Adaverest pärit Marten Liiv ja Saskia Alusalu. Liiv saavutas 1000 m 18. ja 1500 m 33. koha. Kuigi Alusalu lõpetas ühisstardi sõidu alles 13., oli ta kogunud vahefinišitega võimaliku maksimumarvu punkte ja saavutas kokkuvõttes 4. koha, seejuures juhtis ta 12 ringi. Ühisstardis sõidetakse 6,4 kilomeetrit.
Suusahüppaja Kaarel Nurmsalu oli Sotšis 38., nüüd saavutas Martti Nõmme 43. koha. Norras Hemsedalis elava mäesuusataja Anna Lotta Jõgeva parimaks jäi seekord 48. koht, tookord oli Triin Tobi 46. Jõgeva on Oppdali suusagümnaasiumi abiturient. Selle kooli kuulsaim vilistlane on kahekordne olümpiavõitja ja viiekordne maailmameister Aksel Lund Svindal. Võimalik, et Jõgeva jätkab veel aasta Hemsedalis mäesuusatamisega tegelemist.
Kui Tormis Laine saavutas suurslaalomis korraliku 40. koha, siis põhialal slaalomis ta katkestas. Slaalomis oli väliseestlane, Eestit esindanud Warren Smith, Sotšis 26. Eesti mäesuusatamise senine parim koht olümpial pärineb 1936. a Garmisch-Partenkircheni olümpialt, kus Karin Peckert-Forsmann saavutas slaalomis 21. koha. Võimetekohane oleks selle tulemuse ületamine Kaitlyn Vestersteinil, sõjakeerises Otepäält USAsse emigreerunud Paul Vestersteini pojatütrel.
Sotši olümpial osales kaks Eesti iluuisutajat. Pyeongchangi olümpiale ei kvalifitseerutud.
Meeste 4×10 km teatesõidus saavutati Sotšis 10. koht, nüüdne koosseis Andreas Veerpalu, Algo Kärp, Karel Tammjärv ja Raido Ränkel jäid 12ks. Suurimaks puuduseks oli, et klassikaspets Alvar Johannes Alev ei kvalifitseerunud olümpiale. Eesti koondisel jäi plaanitud 10. koht saavutamata, nagu ka paarissprinteritel. Mis tähendab järgmises olümpiatsüklis teatesõitjaile EOK rahalisest toetusest ilmajäämist.
Mida toob tulevik?
Võtame meie ühe tugevama ala – kahevõistluse. Kristjan Ilvesele on kasvamas vääriline järelkasv. Nii 15aastane otepäälane Markkus Alter kui ka Otepää Audenteses õppivad Ivo-Niklas Hermanson kui ka Andreas Ilves kuuluvad hüpetes juba praegu riigi täiskasvanute paremikku. Küll vanemaks saades see murdmaagi järele tuleb. 2022 Pekingi taliolümpia kavasse võetakse ka naiste kahevõistlus. Meil on 16- ja 15aastased tütarlapsed Annemarii Bendi ja Triinu Hausenberg, kes kuuluvad Euroopas omavanuste tippu. Küsimus on, kas tüdrukud suudavad järelejäänud neli aastat elulistele ahvatluste vastu pidada, et siiski olümpiale pürgida.
Suusahüppajate noorust arvestades võib neilt tulevikus oodata häid tulemusi. Mäesuusatajalt Tormis Lainelt võib samuti häid kohti loota. Ise loodab ta nelja aasta pärast konkureerida juba proffidega.
Freestyle-suusatamises on lootusi nii Kelly kui ka Henry Sildarul. Oodata võib, et Pekingis on kavas kolmaski freestyle-suusatamise ala – Big Air.
Kindlasti suudavad iluuisutajad jõuda uuesti pildile, sest meil perspektiivseid noori jagub, olgu selleks Samuel Koppel, Kristina Skhuleta-Gromova või Albert Naurits.
Bobisõitjad pole samuti maha matnud lootust jõuda olümpiale. Nende edusse suurt lootust siiski pole, sest neil pole praegu arvestatavaid rahalisi toetajaid.
Murdmaasuusatamises on Eestis suured traditsioonid. Piisavalt on neidki, kes pürgivad Pekingi olümpiale. Võiks mainida Veerpalusid, Marko Kilpi, Alvar Johannes Alevit, Karl Kaspar Kõrget jt.
Ka laskesuusatamisel on suured traditsioonid. Peale on kasvamas päris korralik juunioride koondis. Samuti on praeguste tegijate hulgas mitu perspektiivikat sportlast, eriti 21–22aastaste neidude hulgas: Regina Oja, Meril Beilmann või Tuuli Tomingas.
Järgmine olümpia võib meile tulla üsna edukas, kui võrrelda eelnevate olümpiatega. 2010 võideti Vancouveris üks hõbemedal (Kristina Šmigun-Vähi). Sellist aega, kui Eestil oli kolm maailmaklassi murdmaasuusatajat (Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Šmigun-Vähi), peetakse lihtsalt anomaaliaks, mis võib korduda alles saja aasta pärast. Vancouveri teised parimad kohad olid 14, 30 ja 31. Mis ongi Eesti tase, seepärast ei tasu suuri lootusi edaspidigi hellitada.
Siiski tundub, et Pekingist võib loota midagi paremat kui seni. Isegi medali võitmine pole võimatu. Kui muidugi freestyle-suusatajad end ära ei lõhu. Ka Kristjan Ilvesel on plaan medal võita, iseasi, kuidas see õnnestub. Seekord oli Ilvese eesmärk jõuda kümne hulka, mis lõppes 16. ja 28. kohaga. Põhjusi võib olla palju, sh murdmaasuuskade etevalmistus (Ilvese suusaaeg oli alles 41.). Üheks viimase nõrga tulemuse põhjuseks oli kindlasti ka see, et Ilvese suusatreener Anatoli Šmigun jäi koju, sest ei mahtunud koondisse teenindava personali hulka.
Pyeongchangis võitsid norralased 39 medalit. Ise nad räägivad, et on sündinud, suusad jalas, ja seepärast kohanenud karmides tingimustes olelusvõitlusega paremini. Enamik seekordseid Eesti taliolümpialasi on pärit maapiirkondadest, mis eeldab suuremat töökust ja seega suuremat edu spordirindel.
