Homme, 9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis, kirjutab statistikaameti peaanalüütik Märt Leesment.
Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne
Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.
Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.
Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.
Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.
Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.
Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.
1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).
Rahvasportlasi on juurde tulnud
Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.
Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.
Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: „Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“
See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.
Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik
