2

Hillar Padu: teada asi, mälu asi – eit mäletas, tema suri ära

Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri
Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri

Aasta 2018 on Euroopa kultuuripärandi aasta. Erilise tähelepanu all on noored, et jätkuks pärandi edasikandjaid ja et nad teadvustaksid kultuuripärandi rikkust kodus, kodukandis, kodumaal.

Kuidas?! Eks kõige põlisemal moel, nagu Jakob Hurt Eestis. Hurda ideest – kirjutada üles rahvapärimus – möödub tänavu 130 aastat. Eesti 100. sünnipäeva raames pakutakse meil tagasihoidlikum uus kohustus – koguda igalt vanavanemalt või lihtsalt sugulaselt vähemasti üks lugu või laul.

Vanavanematelt kuuldud lugu võib ka oma sõnadega ümber jutustada, ainult et üles kirjutada on kindlam. Muidu võib juhtuda kui Põrgupõhja Jürkal: ei mäleta; eit mäletas, tema suri ära. Mälukaotus on kultuurikatkestus, võimuvahetused toodavad seda niikuinii. Ja kel aastaid 70+, lugege üle, mitu sellist „katkestust“ olete läbi elanud. Kultuuripärandi elustamine taastab mälu.

Usk, traditsioonid, kultuur

Eestlane usub, et oleme uskmatu rahvas. Jätame horoskoobipiiblid siinjuures riiulisse ja usume siis pealegi, et oleme traditsiooni usku rahvas. Kirikupühadel kalmistuküünlad esivanemate haudadel on ka traditsioon. Traditsioon ongi usk, elu jätkamise usk, mille oleme eelkäijatelt pärandina kaasa saanud.

Kirikuõpetaja Toomas Paul kirjutab: „Traditsioon on kui tara. Väga tugev ta ei ole, aga – ehk kaitseb meie kultuuri.“ Kultuur oma lihtsaimas määratluses pole muud kui kätteõpitud käitumine, kombed ja tavad, mis kindlustavad üksikisiku ja ühiskonna säilimise. Religioon kui traditsiooniusk on seega ellujäämiskultuur.

Pisut keeruline see ilmalik „usuõpetus“ sai, aga just nii saab seletada usuleigust, mille kohta Toomas Paul juba kümmekond aastat tagasi ise kirjutas: „Usk meie ajal on kui vana kasukas, mis enam hästi ei soenda.“ Just nimelt. Kasukat peab tuulutama, siis soojendab. Saad ise juba vehkides sooja.

Ega traditsioongi pole traditsioon, kui seda aktiivselt ei jätkata; ja ta olgu avatud uuendustele, ainult seeläbi seob traditsioon mineviku tulevikuga. Nii saabki traditsiooniusust ellu jäämise kunst ehk kultuur. Eesti on kultuurriik, traditsiooni usku rahva riik – kui tahab olla, või suudab olla?! Peab teadma, et religiooniga on kui kõrgkultuuri loomise ja tarbimisega üleüldse.

Toomas Pauli moodsas sõnastuses: Mooses ja Muhamed loovad, rabid ja mullad tõlgendavad, kogudus võtab vastu… igaüks suutmist mööda. Nii on see kõiges, mida nimetatakse kultuuriks: loomine on väheste osa; põhitegevuseks on vastuvõtmine ja edastamine. Muidugi saab ka esivanemate keele ja kultuuri maha raputada, kuid sellest täielik vabanemine pole võimalik.

Kultuuris valitseb pärilikkus niisama võimukalt kui orgaanilistes süsteemides. DNA ja kultuur on nagu seeme ja pinnas – oleme eestlased ja kristlased. Tõsi, see „pinnasevahetus“ pole praegu raskem kui soo vahetamine, mis tänapäeval popp. Jätkusuutlikkust selline kultuur ei tooda – õndsaks ei saa, Põrgupõhja Jürkagi usuks, „…küllap vist“.

Kultuurisõda ja võõraviha

Kultuurisõja mõiste võttis kasutusele juba Saksamaa raudne kantsler Bismarc võitluses katoliku kiriku riigile allutamise eest. Eestis aga räägitakse tihti juba kultuurisõjast siis, kui vaieldakse selle üle, kas aastavahetuse melus peab…, või kas üldse sobibki riigihümni mängida. Vaidlused on kirglikud ja pooltoone ei tunnistata – oled kas poolt või vastu; kes on vastu, see on riigivaenlane.

Mõned rahvuslased muutuvad nii rahvuslikuks, et hakkavad isegi omaenda kultuuri kandjaid rahvusluse puudumises süüdistama üksnes sellepärast, et neil pole küllalt võõraviha… ehk lihtsalt veneviha. Just selles viimases opositsionäärid oma kolleege ministritoolidel, kui riigivaenlasi, süüdistavadki – sõna otseses mõttes!

Millise poliitilise kultuuri me seeläbi oma noortele kultuuripärandiks toodame, pole teada, aga see on rahvusriigi jätkusuutlikkuse põhiprobleem. Rein Taagepera, keda ma siinjuures refereerisin, nimetab end romantiliseks rahvuslaseks, sest usub, et kurb oleks, kui surrakse vingugaasi lihtsalt seepärast, et ei teatud, et öösel on toas ving.

Tsiteerin Taagepera, rahvusvahelist rahvuslast: „Kui meil on mõni raskus, olgu alkoholism, meelemürgid või ka emakeele kaotamise oht, siis esimene samm sellega võitlemiseks on ohu teadvustamine.“ Kultuuripärandi tundmine on mälu teadvustamise asi ja hool.

Tuleb vastu pidada. Jeruusalemma õppetund

Lion Feuchtwanger kirjutab romaanis „Juudi sõda“, kuidas I saj lõpul, peale Saalomoni templi purustamist ja juutide Jeruusalemmast väljasaatmist, ilma ühtse territooriumi ja -keeleta juudid ometi säilitasid rahvuse mälu – tänu usule: sabati ajal loevad juudid üle ilma talmudit ja on mõttes kui üks.

Rahvas pidas vastu üle 2000 aasta, aga riik taastati ja Jeruusalemm on jälle selle pealinnaks. Tuleb vastu pidada, nõustas kaasmaalasi ka Marko Matvere – „kohustusliku õnnetunde päevad“ pole õnn ega õnnistus. Eesti200 vajab usku ja teostajaid!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Lembitu Twerdjanski
Lembitu Twerdjanski

Niikaua, kui eestlased peavad oma tähtsaimaks rahvuslikuks traditsiooniks veneviha, pole lootustki, et eestlus säilub rahvuslusena veel sada aastat. Veneviha varjus trügivad sisse põhjamaaihalus, hedonismiihalus, alaväärsustunne kõige “päriseuroopaliku” suhtes (“ega me mõni idaeuroopa riik pole!”), ja lõpuks sulamegi angloameerika multikultuursuse sohu. Sealt väljapaistvate kõrvade järgi
siis etnograafid kõigilt maadelt, muuseas ka Venest ja USA st taastavad 200 aasta pärast eestlaste “talupojatarkust”

jaanus
jaanus

Mitte iga traditsioon pole positiivne. Mõnes mõttes on ju ka veneviha traditsioon. Kõik on seda ja ju see siis loomulik on. aga ei ole.

wpDiscuz