Ealine diskrimineerimine tööturul toimib. Sellele viitab ka riigikontrolli aruanne. Kolm neljandikki eelpensionäridest pidavat olema töötud. Eelpensionärile jäämisel tuleb leppida väiksema pensioniga. Tegemist on hädasammuga, kirjutab Eugen Veges (pildil).
Ealine diskrimineerimine tuleneb riigiametite (sh valitsuseliikmete) komplekteerimisest. Kui prestiižikatele ametikohtadele panna lapseohtu noorukid, siis ei saagi teistsugust suhtumist oodata. Konkursse korraldavad inimesed kinnitavad (konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste (harvad pole juhused, kus ka nooremate) avaldustesse ei süüvita. Lähtutakse vihjetest, mida töötajate otsijad esitavad. Nii jäävadki kogenumate CVd tolmu koguma. Ümberõpe sellist lähenemist ei muudaks. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi. CVsse sünniaasta märkimata jätmine suhtumist ei muudaks. Vanus tuletatakse hariduse omandamisest ja töökogemusest. Põhjused peituvad ühiskonnas domineerivates väärtushinnangutest. Nooremate alluvate eelistamine on taunitav, kuid mõistetav.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, kirjutan maksu- ja tolliameti revidendi ametisse kandideerimisest. Tegemist on mõne aasta taguse revidentide komplekteerimise konkursiga. Nõudmiseks esitati majadusalane kõrgharidus ja ettevõtluskogemus. Otsiti revidente, kes mõistaksid ka ettevõtluse telgitaguseid. Oman majandusalast kõrgharidust ja ettevõluskogemust (vastasin esitatud nõdmistele), vanus on aga 50 ja 60 vahel. Dokumendivoorust pääses edasi 30–40 kandidaati. Mina nende hulka ei sattunud. Konkursi korraldajate esindaja (saime telefonisõpradeks) selgitas, et osakonnajuhatajad valisid endale meelepäraseid inimesi. Olin üllatunud – minuga ei kohtutud. Kuidas saab valida meelepäraseid inimesi nende hulgast, keda ei tunta, kellega pole isegi kohtutud? Analoogseid näiteid on kümneid.
Mulle sümpatiseerib jaapanlaste lähenemine, kus elukorralduses domineerivad traditsioonid ja kogemused. Vanust peetakse vooruseks, mitte puuduseks. Kui on teada, et vanema sõna maksab, siis tekib vähem kiusatusi ja pettumusi.
Noorelt karjääri tippu jõudmine viib stagnatsioonile. Uuringud näitavad, et 5–7 aasta pärast (samal ametil töötamist) motivatsioon (efektiivsus) väheneb. Andekus ei sõltu east. Ametit ei omandata üksnes koolist, seda tehakse ka tööd tehes. Kogemused kinnitavad, et parimad (lojaalsemad, motiveeritumad, tulemuslikumad) töötajad on üle neljakümnesed mehed ja naised. Nooremad on (isiklikus plaanis) liiga ambitsioonikad, kes pikalt töökohal ei püsida. Tegeletakse kümne asjaga.
Tööturul ei tohiks olla kohta ealisele diskrimineerimisele. Riigisektoris kindlasti mitte.
