See, et Suur-Haapsalu volikogu juba esimesel istungil suure prohmaka otsa komistas, paneb nii imestama kui ka kurvastama. Mida ikkagi tegid eelmised volikogud, kui ei valmistanud ette uusi põhidokumente, et uus liitomavalitsus saaks vastavalt ühinemislepingule tegutsema asuda?
Niisugust lohakust ei saa lihtsalt andestada, mööda vaadata ja teha nägu, et „Noh-jah. Parema puudumisel käib vana põhimäärus ka ja struktuur, mis töötas seni, on ju hea küll.“
Hr. Lauri Luik toob oma kriitilises, aga vaoshoitud sõnumis välja mitmed olulised punktid, miks uue volikogu töö on praktiliselt blokeeritud.
Mõtlen kaasa ja, arvates tundvat inimloomust, julgen järeldada:
1. Volikogude lihtliikmed ei tundnud huvigi, miks neile ühinemislepingust tulenevaid dokumente menetlemiseks ei esitatud.
2. Volikogude esimehed küll konsulteerisid omavahel, kuid kuna asi lükkus puhkuste hooaega, siis otsustati mitte lärmi tõsta. Läheb, kuidas läheb!
3. Valla/linnajuhid andsid volikogude esimeestele soovituse mitte kiirustada põhimääruse ja struktuuri ettevalmistamisega. Nii osutub võimalikuks enamuse häältega kehtestada eelmine põhimäärus ja struktuur ning see on opositsiooni killustamiseks hea võimalus.
4. Enamuse vaatevinklist: „ Ja mis nad meile teha saavad! Ega haldusreformi sellepärast tagasi ei pöörata ja põhimõtteliselt on ju enamusel õigus ennast kehtestada. Pealegi saab suure kära tõusmisel opositsiooni häbistada, kes on destruktiivne ja segab meie usinat ja püüdlikku tööd.“
Ma muidugi palun vabandust nende käest, kes minu poolt neile meelevaldselt suhu pandud sõnade-mõtete peale pahandavad, kuid jama on ju tegelikult suur ja tõsine.
Ma tahaksin näha ja kuulda tõde ning teada, kes on süüdi? Ja ma tahaksin näha, et ühinemislepingut asutakse täitma. See aga tähendab, et uut põhimäärust ja linnavalitsuse struktuuri, mis seekord vajab konsensust, suure tõenäosusega me sel aastal ei näe.
Lihtsalt ajaliselt ei jõua.
Kurb, kui võhikud targutavad.
Väga hea analüüs.