Ann Mari Anupõld: heliseb, las heliseb

Loomaarsti tööst vähemasti poole moodustab kodukootud psühholoogia. Väikeloomad on paljudele inimestele pereliikme või lausa lapse eest ning põllumajandusloomad on nende omanikele tihtipeale kaalukas sissetuleku allikas. Ükskõik kas ühel või teisel on midagi viga, ikka tähendab see omanikule suurt stressi. Ollakse abitu, nõutu või lihtsalt jõuetu kogu selle jamaga jätkama.

Loomaarstina üritan viltu vajunud kaalukaussi uuesti tasakaalu saada, hoides ühelt poolt käppi ja teiselt poolt käsi, leides loomale parima ravi või vähemasti leevenduse ja omanikule võimalikult täpse selgituse sellest, mis on hetkeseis ja mis teda pikas perspektiivis ees ootab.

Nõustamise ja kuulamise tööst omakorda pool käib telefoni teel. Nii ongi minu ja mu kolleegide kõrvad liimitud vähemasti poole tööajast telefoni või kõrvanööpide külge. Õnnelikumail meie seast on abilised, kes suudavad kommunikatsiooni koormust ehk veidikenegi leevendada. Neil, kel sellist luksust pole, on aga välja kujunenud silmatorkavad multitasking’u oskused. See käib juba nii muuseas, et ise ei pruugi seda enam tähelegi panna.
See tegevus võib teinekord kiiruga muidugi ka nihu kiskuda, ja nii on juba mõnigi loomaarsti telefon end leidnud sõnnikuhoidlast, auto ratta alt või lausa vetsupotist.

Nii loomaarstile tehtavate kõnede sisu kui ka kõnelejate lähenemisviis ulatuvad seejuures päeva jooksul seinast seina. Osa kliente teab, et nad tahavad loomaga vastuvõtule tulla, ning nad ei hakka üldse telefoni teel pikalt aega veetma. Konkreetselt ja kiiresti küsitakse aega ning kui see on leitud, siis kohe ka kõne lõpetatakse. Teistel on väiksemad mured, mida nad soovivad asjatundjaga arutada.

Põnevamaks läheb juba nende loomaomanikega, kes helistades alustavad oma juttu, kuidas neil tuli mõte endale koer või kass võtta, kust nad selle said ning kuidas loom on siiani elanud. Natuke utsitades jõuan selle pika loo siis veidi lühemaks kärpida ja tähelepanelikult lõpuni ära kuulata, eeldades, et see on kuidagi tähtis taustinformatsioon loomakese hetkeprobleeme arvestades. Muri on ju ometi juba üheteistaastane, ja selle aja jooksul nii mõndagi märkimisväärset läbi elanud. Lõpuks aga selgub, et loomaomanik soovib hoopis aega panna koera küünte lõikuseks. Noh, pediküüris ju ka räägitakse maailma asju, eks ole, ega see siis Muril teistmoodi saa olla. Viieteistminutise kõne tulemuseks kaheminutine tööots teha on ka omaette oskus.

Minu vaieldamatud lemmikud on aga need omanikud, kes lasevad oma loomal telefoni rääkida, häälitseda või siis lihtsalt hingata. Kas teadsite, kui palju vajalikku infot on võimalik kassi telefoni hingamise helidest saada? Ei? Mina ka ei tea. Kahjuks on kaugdiagnoos siiani oskus, mis on minust mööda läinud. Kui Miisu taas helistab ja telefoni kähiseb, on mul jälle hea võimalus oma kõrvakuulmist lihvida ja samal ajal hoopis teist laadi mõtteid mõlgutada.

Hiljuti jooksin laua tagant poole söömise pealt minema, et vastu võtta inimese kõne, kes oli mind juba korduvalt üritanud kätte saada. Üldiselt märk sellest, et on vaja kiiresti toimetada ning asi ei kannata ootamist. Tõepoolest olid pullid omavahel kaklema läinud ning ühel loomal olid põhjalikumad vigastused. Omanik uuris, mida ta ise teha saab, et looma aidata, ning mida mina kui loomaarst teha saan. Kas ta peaks vere maha pesema, kuidas kärbseid eemal hoida ja kuidas haavu hooldada; mis loomaarsti väljasõit maksab ja kas mul on kohapeal kõik vajalikud vahendid. Kui olin oma pika selgituse lõpetanud, ohkas omanik raskelt ja teatas: „Küll on kahju, et me ei suuda seda pulli kinni püüda, muidu ma usun, et saaksite selle ravimisega väga hästi hakkama.”
Selle peale oli minu kord ohata ja oma jahtunud supikausi juurde tagasi pöörduda.

Ka kellaajaliselt suudab nii mõnigi helistaja mind üllatada. Aga kui ennast reklaamida 24/7 töötava loomaarstina, tuleb ilmselt ka arvestada, et nii mõnigi inimene võtab seda väga tõsiselt. Nii ärkasin ühel hommikul enne seitset selle peale, et mu telefon taas valjult ja nõudlikult helises. Tuttava jahimehe kõne tähendas ilmselt mõnd metsas vigastatud koera. Üritasin oma ajusid käivitada ja haarasin telefoni. Teiselt poolt toru kostis reibas hääl. „Kuule, mul on sulle üks lihaproov vaja ära tuua.”
Jäin korraks mõttesse ja vaatasin uuesti kella. Endiselt sama. „Kas sa kella oled vaadanud?” pärisin seepeale, üritades hammaste kriginat tagasi hoida. „Nojah, mul pole aega seda sulle hiljem tuua. Ma olen juba kliiniku ukse taga.”

Telefoni ära pannes tõmbasin teki üle pea. Kui päev juba nõnda algab, pole ilmselt mõistlik jalga uksest välja pista.