Edward Lucas: Trump ei oleks tohtinud kohelda Putinit kui võrdset

G20 tippkohtumine Hamburgis on olnud tähelepanuväärne tänaste meeleavalduste raevukuse ja Donald Trumpi esimesele kohtumisele Vladimir Putiniga osaks saanud tähelepanu poolest, kirjutab Edward Lucas.

Oleks tore mõelda, et meeleavaldajaid pahandas eriti vaatepilt kahe kahtlaste ärisidemetega autokraatliku, meediat vihkava liidri kohtumisest. Kahjuks on Trumpi-Putini kohtumine globaliseerumisvastase liikumise jaoks kõrvalise tähtsusega sündmus. Nad avaldavad meelt G20 idee kui sellise vastu, pidades tippkohtumist vastutusvõimetu eliidi juhitud ahnele majandusmudelile toetuva globaalse süsteemi kehastuseks.

Politsei ründamisest ja asjade mahapõletamisest hinge tõmmates võiksid nad mõelda, kui palju halvemini käiks nende käsi juhul, kui tippkohtumine toimuks Moskvas või Pekingis. Lääne demokraatiatel on palju vigu, aga nad lubavad rahumeelseid meeleavaldusi. Venemaa ja Hiina kohtlevad teisitimõtlemist palju karmimalt. Ma ei näinud kedagi kandmas plakateid surmasuus Hiina dissidendi, Nobeli preemia laureaadi Liu Xiaobo toetuseks.

Protestijaid kütab üles imperialism, kuid suurimad imperialistid G20 tippkohtumisel pole mitte lääneriigid, vaid Venemaa ja Hiina liidrid. Xi Jinpingi Kommunistlik Partei okupeerib Tiibetit (ja Ida-Turkestani ning Sise-Mongooliat). Härra Putini Kreml on purustanud metsikult tšetšeenid ja viib ellu šovinistlikku «venelased ennekõike» poliitikat Vene Föderatsiooni vabariikides nagu Tatarstan, Komi ja Mari-El. Kahtlen, kas meeleavaldajad on sellistest kohtadest üldse varem kuulnud.

Samuti on veider, et demonstrandid vihkavad nii president Trumpi kui ka globaalset kaubandussüsteemi. Mõnes mõttes on ta nende liitlane: ka temale ei meeldi reeglitel põhinev rahvusvaheline kord, sest ta peab seda ebaõiglaseks. Tõsi, nad on eri meelt selle ebaõigluse olemuses. Meeleavaldajad on vastu sellele, kuidas süsteem on kallutatud vaeste riikide kahjuks, tema aga leiab, et see karistab USAd, maailma suurimat ja rikkaimat riiki.

Aga see on teisejärguline järeldus.

62 aastat vs. aasta

Trumpi-Putini kohtumine kestis oodatust kauem – planeeritud 30 minuti asemel kaks ja pool tundi. Seda võiks pidada heaks uudiseks. Ma ei ole nõus. Pool tundi oli enam kui piisav vajalike sõnumite edastamiseks, nagu «Härra Putin, me teame, mida sa plaanid. Tee sellele lõpp.» Pikema seletuse puhul kõlvanuks: «Me teame, kus sina ja su semud raha hoiavad. Kui sa seda veel näha tahad, siis tõmbu tagasi.»

Näib, et selle asemel otsustas härra Trump kohelda härra Putinit kui võrdset. See on suur viga. Venemaa rahvaarv on rohkem kui poole võrra väiksem Ühendriikide elanikkonnast. Selle sisemajanduse koguprodukt on väiksem kui ühe korraliku suurusega USA osariigi oma.

Venemaal on tõepoolest palju tuumarelvi, ent enamik neist on vananenud. Vene relvajõudude moderniseerimise kava on ambitsioonikas, ent riigil on selle elluviimiseks raha otsa saamas. Venemaa ainus tugevus on asjaolu, et härra Putin saab tegutseda kiiresti – mõni ütleks hoolimatult – välispoliitikas, näiteks tungides Ukrainasse ja tugevdades Süüria režiimi.

Sellest hoolimata said liidrid kahepoolsel kohtumisel kokku võrdsetena. Mõlemat saatis välisminister – Venemaa puhul Sergei Lavrov, Ühendriikidel Rex Tillerson. See tundus veider. USA-l on Venemaa küsimuses olemas tohutu ekspertiis, aga härra Trump põlastab seda. Härra Tillerson on võimekas naftaärimees, aga diplomaatias uustulnuk. Minu arvestuste kohaselt oli Vene duol ette näidata 62 aastat kogemust ameeriklaste vähem kui aasta vastu.

Väljakutse autoritaarse semukapitalismi vormidelt

Kodumaal paljude puuduste ja eksisammude tõttu tule all olev härra Trump ihaldab meelitusi. Ta nautis vastuvõttu Varssavis, kus ta pidas seosetu ja ülespuhutud kõne lääne tsivilisatsioonist (mille peamine mõte oli: ärge laske endale pähe istuda). Nüüd on ta teoks teinud kohtumise härra Putiniga, mida ta saab kujutada diplomaatilise läbimurdena.

Kremli liider lubas talle, et Venemaa ei sekkunud USA poliitikasse. Härra Trump, kes suhtub nendesse väidetesse ka ise kahtlevalt, aktsepteeris seda kinnitust. Kaks riiki kavatsevad teha küberjulgeoleku alal koostööd (Donald Trump jõudis sellest ideest juba taganeda – toim), mis tekitab Ühendriikide saladuste kaitsjates raevu, ja jätkata arutelu Ukraina ja Süüria üle.

See ei olnud see «suur tehing», mida kujutati Euroopa pool aastat tagasi ette, õudusunenägu, milles Trump hülgaks NATO Venemaa abi eest pingekolletes. Ma kahtlen sügavalt, kas Trumpi valitsust saadab Venemaaga praktiliste edusammude tegemisel kergemini edu kui varasemaid katseid: mäletate «taaskäivitust» või Gore'i-Tšernomõrdini komisjoni enne seda?

See on häiriv sellegipoolest. Ilmse kokkuleppe üks halb element on, et kaks riiki ei tohiks sekkuda teineteise siseasjadesse. See asetab Ühendriigid ja Venemaa samale moraalsele tasemele. Tegemist on suure veaga: lääne jõupingutused edendada Venemaal demokraatiat – näiteks aidates kodanikuühendustel pettuse vältimiseks valimisi vaadelda – on vaevalt võrreldavad küberrünnakute kasutamisega Venemaa poolt, et varastada ja lekitada erameile poliitikute mustamiseks ning usaldamatuse ja lahkhelide külvamiseks.

Keset kogu lärmi ja raevu Hamburgis taandub asi sellele, et lääne demokraatia seisab silmitsi tõsise väljakutsega autoritaarse semukapitalismi vormidelt. Venemaa ja Hiina on kõige jõletumad näited. Türgi on selliseks muutumas ja samal orbiidil liiguvad ka Ungari, Poola ja Filipiinid.

Teises servas on Angela Merkel ja Emmanuel Macron koos Justin Trudeau ja veel mõne lääne liidriga, kes võitlevad ja turgutavad lääne liberaalset korda. Hamburgi meeleavaldajad panid põlema ühe Euroopa tähtsaima linna südame ajal, kui neid kaitsev maailm on hävingu veerel.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.