0

Evald Okase muuseumi hooaja avanäitusel kasvavad puud

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Okase muuseum valmistub hooaja avamiseks (urmas lauri) (4)

Mängumaja. Autor Darja Krasnopevtseva. Urmas Lauri foto

Noore skulptori preemianäitus Haapsalus Okase muuseumis teravdab vaataja silma ja meeli sedavõrd, et kõik ümbritsev hakkab tunduma kunstina.

Kunst üldisemas tähenduses on meisterlik oskus mis tahes loomingulisel tegevusalal, mis tekitab meeltega märgatavust. See määratlus tagataskus, tasukski noorte skulptorite loodut kaeda. Märgatav on see nagunii, aga sel juhul jääks küsimata: „Kas see on kunst?”

Jah, kahtlemata on see kunst, sest tekitab meeltega märgatavust. Võiks ütelda, et isegi väga tugevat märgatavust.

Kuigi plakat lubab skulptuure, sest mida muud need noored skulptorid siis peaksid tegema, ei ole tavaarusaama järgi skulptuuridega neil mingit pistmist. See saab selgeks kohe sisse astudes. Muuseumi esimese korruse galerii on täis puid, õigemini maast laenu ulatuvaid puutüvesid, mis on üksteisest parasjagu nii kaugel, et mahub liikuma nagu väga tihedas metsas. Tüvesid kokku on enam-vähem viiskümmend viis. Muud midagi. Ongi kogu kunst, aga tekitab märgatavust. Selle vastu ei saa.

Kadi-Maarja Võsu „Dendro farm” läbitud, põikab vaataja paremale, kus seinaorvas helendab õrnroosa ekraan. Kunst? Kõrvaklapid on juures, nii et panen need pähe. Vaevalt nad niisama seal ripuvad. Ei ripugi. Kõrvaklappidest kostab müra: samme, köhatusi, muusikat, häältekõma, see kaugeneb ja läheneb. Aegamisi saab ka ekraan ise tähenduse. Seda jälgides, häältekõma kõrvus, kõnnitab Katrin Enni „Transiit” vaatajat mööda näiliselt inimtühje koridore, laseb põigata nurkade taha. Täitsa ilus on. Üllatav kah.

Rännak selja taga, kõrvaklapid peast võetud, ootab vaatajat Siim Elmersi „Terassümfoonia” – seinast seina ulatuv kumer terasleht. Kusagilt kostab imelikku jõminat. Kes taipab lähemale astuda, mõistab, et terasleht häälitsebki. Terassümfoonia. Siim Elmersilt on väljas veel teinegi töö – pööningusaalis ripub mitme meetri pikkune toru. Sellega võib igasugu naljakaid asju ette võtta – näpuga katsuda, sisse piiluda (toru sees on valgus) või piki toru kõndides selle pikkust mõõta. Toru taga seinal on terav vari. Mingit intellektuaalsemat lähenemisnurka ei anna ka pealkiri „Toru”. Aga muidu on toru täitsa tore. Pealkirjadega, muide, on noortel skulptoritel üldse kehvasti. Need on väga täpsed ja mingit lisatähendust ei anna. Nii tõdebki Robert Broki „Varuosasid” tükk aega uurinud fotograaf Arvo Tarmula mõtlikult: „Ma ütleksin, et need on varuosad!”

Pööningusaali teine skulptuur, laest rippuv suur kobar värvilisi parafiinist mune, kannab pealkirja „Munad” (autor Eva Mustonen). Et „Mune” näha, tuleb kõndida poolpimedal pööningul torust mööda, otsaakna poole. Ja keerata paremale. Seal „Munad” ripuvadki. Sellised lakoonilised pealkirjad ei ole nüüdisaegsele kunstile üldse omased.

Aga tagasi alla, kus on võimalik tunda end uuesti lapsena. Kas pugeda kahest hiiglaslikust toolist ja purpursest voodilinast ehitatud mängumajja või mitte? Noh, ükskõik, Darja Krasnopevtseva igatahes on võimaluse andnud. Mõistlik oleks seda siiski kasutada, sest kahe sammu kaugusel ootab Johannes Luige ehmatav installatsioon, mis tuletab meelde, et igasugune liikumine ajas ja ruumis lõpeb ühtemoodi: surmaga! Installatsiooni käest (seekord) eluga pääsetud, tasuks kunstnik Lauri loodud maski tagant tänavat kaeda ja mõtiskleda indiviidi ja tema omaniku üle. Üks valge mask, kaks silmaauku, tänav, aga üllatavalt imelik tunne ja mõjub kuidagi ka. Kõik see on juba üna kummastav, ülejäänud eksponaate uurides aga tõeline jama alles algab. St tajuhäired.

Esimese korruse galerii laes ripub, õied allapoole, enam-vähem viiskümmend viis tulipunast roosi. Laupäeval, näituse avapäeval oli rippuvate rooside all põrandal musta riidega kaetud kauss, vesi sees. Justnagu tilguks lagi läbi. Tundus nutikas tähelepanulõks. Kes see ikka näitusel lage vahib, aga kui läbi tilgub, siis vaatab igaüks ja märkab roose. Neli päeva hiljem on kauss kadunud ja selgub, et see polnudki kunstiteose osa. Et roosid (autor Aleksandr Valetto) tõepoolest tilkusid. No ja siis pandi kauss ja kalts alla.

Õliradiaator seina ääres (täiesti tavaline radiaator) aga osutub kunstiteoseks (autor Ian-Simon Märjama). Ah jaa, ta mulksub, see radiaator. Imelik hääl. Aga ei soojenda. Kõik see lõpeb sellega, et hakkame Tarmulaga vaidlema, kas pööningugaleriis olev hõreda riidega kaetud otsaaken on eksponaat, on kunst või mitte. Mina ütlen, et ei ole kunst. Et on aken. Et see on seal kogu aeg olnud. Tarmula ütleb, et on küll kunst. Et akna all oli ju ometi selline imelik peegeldus! Küsime galeristi käest, kas on kunst või pole, aga tema kah ei tea.

Noored skulptorid

Kadi-Maarja Võsu, Robert Brok, Siim Elmers, Katrin Enni, Martyna Koziarz, Darja Krasnopevtseva, Karoliina Kull, Lauri, Johannes Luik, Alexandra Mitterhuber, Eva Mustonen, Ian-Simon Märjama, Aleksandr Valetto.

Näitus on avatud 25. juunini

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz