Koolitöö: Kullamaa kooli õpilase intervjuu muusik Antti Kammistega

Antti Kammiste ja Carmen Treu. Foto: erakogu

Kullamaa keskkooli XI klassi õpilane Carmen Treu intervjueeris muusik Antti Kammistet koolitööna meediaõpetuse kursuse raames.

Antti Kammiste: ei tohi kaotada sidet oma sisemise veendumuse ehk südamega

„Tuleb minna oma südame järgi. Mitte keegi teine ei tea, mis konkreetsele inimesele sisemiselt meeldib ja korda läheb. Ei tohi kaotada sidet oma sisemise veendumuse ehk südamega. Ma arvan, et see on kõige olulisem,“ on öelnud positiivsusest tulvil muusik Antti Kammiste.

Muu hulgas jutustab ta, kuidas elu teda just muusika juurde viis ning mis on see, mida tuleks maailma juures muuta.

Kus Te olete sündinud ja üles kasvanud?

Sündisin Tartu linnas, sest mu vanemad õppisid sel ajal õpetajateks Tartu ülikoolis. Suhteliselt ruttu tulime Haapsalusse. Vahepeal olime Paides ka, sest mu ema oli Paide kooli lõpetanud. Ma arvan, et pooleaastasena tulin ma juba Haapsalusse. Üles olen kasvanud Haapsalus. See on mu kodulinn, mis on ikka südames. Vahepeal olin lihtsalt tükk aega siit ära. Nüüd olen jälle tagasi.

Millal ja miks Te alustasite muusikaga tegelemist?

Keeruline küsimus. Millal on suhteline mõiste. Juba lapsena hakkas mulle muusika väga meeldima. Suuremat huvi hakkasin muusika vastu tundma kuskil nelja- või viieaastaselt. Siis hakkas selguma, et mulle meeldib muusika rohkem kui keskmisele lapsele. Kuskil kuueaastaselt sai selgeks, et tahaksin mõnda pilli ka õppida. Mind tõmbas klaveri poole. Siis vanaema ostis mulle klaveri. Ma arvan, et esimeses klassis oli suhteliselt kindel, et ma lähen muusikakooli.

Esimesed seitse aastat käisin kahes koolis. Siis millegipärast otsustasin, et teen vahe sisse, et aitab küll. Siis just hakkas meeldima tegelikult.

3.-6. klassis muusikakoolis oli selline tunne, et väga ei viitsi. Enamik minu sõpru olid sel ajal õues, kui mina pidin harjutama. See väga rõõmus tegevus ei olnud. Viimasel aastal, kui kihvtimad teosed tulid, siis hakkas jälle meeldima. 9. klassis  mõtlesin, et läheks Tallinnasse Otsa kooli õppima. Vahepeal oli paariaastane auk olnud ja seega oli võib-olla nõks tase maas. Olin üsna ebakindel ja enesekindlust üldse ei olnud. Tegelikult ma asju teadsin, aga asjade nimetusi ei teadnud ja sellega läksin alt. Tegelikult ma ei olnudki valmis sinna minema ja mõistlik oli ikkagi käia keskkool lõpuni.

Seda muusikategemist jagus siin ka, sest Haapsalu I Keskkoolis oli muusikateater. Juba sellest ajast, kui ma lõpetasin muusikakooli, kutsuti mind kooliorkestrisse mängima. Seal oli selline väike sümfooniaorkester. Kõik vähegi pilli käes hoidvad inimesed pandi kohe pilli mängima. See oli igavesti vahva kooli ühistegevus. Nii ma siis tegin neid kooliorkestri töid kuni lõpetamiseni. See oli hästi tore aeg. Edasi läksin  Otsa kooli, mida ma ära ei lõpetanud, sest liiga palju hakkas tööd olema.

Milliseid instrumente Te mängite?

Ütleme nii, et päriselt oskan ma mängida ikkagi klahvidega pilli ehk klaverit või süntesaatorit. Ma natuke harjutan ka kitarri, aga seda mängin pigem oma lõbuks. Võiks öelda, et sama palju ma saaksin ka trummidega hakkama. Kui ma koolipoiss olin, siis mängisin trumme rohkem. See oli nagu kõrvalhobi. Siis tundus, et tuleb hästi välja ja tegelikult oleks võinud sellega jätkata, aga kuhugi tuleb see põhirõhk panna.

Kui tihti ja kui kaua Te harjutate?

Ausalt öeldes kitarrimänguga tegelen isegi rohkem. Keeruline on öelda, kui tihti harjutan. See juhtub tavaliselt siis, kui tuju tuleb. Võib juhtuda, et harjutan iga päev. Vahepeal on sellised päevad, kus tööl on vaja käia ja siis ei jõua harjutada.

Seda ei oskagi öelda, kui kaua harjutan. Vahel juhtub, et unustan ennast ära ja siis avastan, et olen juba neli tundi mänginud. Võib-olla ma sellises klassikalises mõttes ei harjuta, see on rohkem enda lõbuks pilli avastamine. Arendav on see ikkagi, kui ma pilli avastan ja oma tehnilist baasi laiendan. Vahel klaverit küll harjutan selle mõttega, et on vaja mõni lugu selgeks saada. See ei ole nii kerge, et võtan noodi kätte ja mängin. Siis ma vahel harjutan ka harjutamise mõttes. Seda on aga natuke vähem.

Milline muusika Teile endale kõige rohkem meeldib?

Hea muusika. Ma ei oskagi seda tegelikult stiilidesse määrata, sest head muusikat on igas stiilis. Ma kuulan päris palju ka tänapäevast muusikat. Kui see on kihvtilt tehtud, ei saa ma sellest üle ega ümber.

Ma pole selles mõttes minevikku kinni jäänud, et kuulan ainult oma nooruspõlve muusikat. Ei ütleks, et ainult see on hea muusika.

Vahel käin küll oma plaadikogu läbi ja kuulan seda muusikat, mida ammu pole kuulanud. Siis avastan vahel ka nüansse, mida varem pole kuulnud. Kuulan aga ikkagi kõike, vahel isegi klassikalist muusikat.

Ma arvan, et klassikaline muusika sobib igale inimesele, ka tänapäeva noortele. See on hästi kuulatav ning sealt on igal ühel midagi võtta ja enda sisse laadida. See on eriti universaalne muusika. Kuigi väga palju klassikalist muusikat ongi omal ajal kirjutatud meelelahutuseks nagu meie praegune popmuusika. Selle helikeel on mõnes mõttes universaalsem. Seal ei mängita mingisuguse kõlaefektiga nii väga. Ajastule omaselt oli helikeel võib-olla natuke lihtsam, aga hiljem muutus see natuke keerulisemaks ja nõudis natuke suuremat kuulamist või kuulamust. Kui kuulata 400 aasta tagust muusikat, siis ei ütleks, et põhimõte oleks väga erinev.

Ma ei saagi öelda, et mul oleks mingit lemmikmuusikat, kui üldse, siis võib-olla rokkmuusika. Selles on jõudu.

Milliseid muusikuid Te imetlete?

Imetlen neid, kes on tehniliselt head. Teisalt imetlen ka neid, kelle väljenduslaad on omapärane ja sa võid ära tunda selle juba pilli toonist või muusikalisest lähenemisest. On väga palju asju, mis reedavad ära mõne pillimehe. Pigem hindan jah neid, kellel on oma käekiri ja oskus oma pillimänguga kohale jõuda.

Millised on Teie kõige toredamad mälestused muusikaga tegelemisest?

Neid on nii palju. Iga vastu vaatav särav silm – see näitab, et asi, mida me teeme, on õigesse kohta jõudnud. See on suur rõõm. Ei oskagi võrrelda, et see on suurem rõõm ja see väiksem. See on antud ajas oluline, selline sõnum, et tekib vastastikune hea klapp ja enda sees hea tunne ning pärast näed, et teiste inimeste sees ka.

Mul oli õnn olla ka 1988. aasta Eesti laulva revolutsiooni InSpe koosseisus. See on selline asi, mida loodetavasti, ütleme nii, keegi elus enam ei näe, et ei oleks vaja riiki hakata uuesti pöörama õige raja peale. Oli aga võimas neid suuri rahvamasse koos laulmas näha, seda emotsiooni ja vaimustust. Seda emotsiooni, mis me lava peal saime, ei saa millegagi võrrelda. Sa võid anda küll hästi suure kontserdi, aga see südamest tulev emotsioon ja vaimustus mitte ainult muusikast, mis rahva sees sel hetkel oli, oli nii võimas. See on kullavara minu mälestuste pangas.

Milliste muusikaliste projektidega Te praegu tegelete?

Otseselt väga suuri projekte ei ole, aga nii palju kui Ivo Linnal on plaan teha uus plaat, siis ma olen sellega ametis. Ma olen kvalifitseerunud juba kahe loo kirjutajana selle plaadi peale. Tundus, et need läksid läbi. Talle need vist sobisid. Mul endal on veel üks elektroonilise instrumentaalmuusika projekt pooleli. See oleks vaja ära viimistleda ja lõpuni viia. Projekt on umbes 70% ulatuses valmis, aga oleks vaja veel rahulikku maha istumise aega, et teha see lõpuni valmis.

Igasuguseid töid on ju kogu aeg. Selle hooaja lõpuni teeme saadet „Nädalalõpp Kanal 2-ga“. Suuremat asja aga hetkel väga ei paista, aga keegi ei ütle, et see homme uksele ei koputa. Seda võib tulla.

Millised on Teie hobid peale muusikaga tegelemise?

Kui võimalus on, meeldib mulle reisimas käia. Väga tihti seda endale lubada ei saa, aga kui õnnestub, siis lähen. Samuti meeldib mulle pildistada. Üritan hoida telefoni aku täis ja mälu tühjana selle jaoks, et kui midagi näen, siis saab pildistada.

Kunagi käisin suure aparaadiga, aga siis sain aru, et hakkasid otsima mingit kaadrit, aga siis ei märka neid juhuslikke asju. Siis on mul veel selline käsitööline ja asjade nikerdamise ning väljamõtlemise hobi. Vahel ma teen mõne asja. Mis see on, sõltub sellest, mida parasjagu vaja läheb ja milline idee pähe tuleb. Olen laelambid ise teinud. Selline valgusti teema kuidagi paelub.

Muid vidinaid meeldib mulle ka teha. Kitarri kokkupanek on praegu veel pooleli. See on selline töö, mida tuleb teha siis, kui tuhin peale tuleb. Osa hobidest ongi sellised tuhinahobid. Kui on tuju, siis teen. Süüa meeldib ka teha.

Millistes kohtades olete reisimas käinud?

Päris paljudes kohtades. Kunagi olin suhteliselt skeptiline selles suhtes, kas ma sinna ida poole ka satun. Praegu on plaanis minna Jaapanisse. Nüüdseks olen ära käinud Ameerika mandril mõned korrad, sealhulgas ka Kanadas. Peale selle veel Inglimaal, Iirimaal, Saksamaal, Põhja-Itaalias, Hispaanias Kanaari saartel, natuke olen sõitnud omal ajal ka Venemaal, mõned korrad Moskvas ja paar korda Peterburis.

Ühe korra käisime esinemas Siberis, kui seal olid Eesti teedeehitajad, siis oli meil selline küllasõitmise reis. See oli päris lahe. Venemaa oli natuke teistmoodi maa, võrreldes Eestiga. Sama riigikord oli veel siis, aga meil olid asjad hoopis teistsugused kui neil seal. Käisime eestlaste majades ja külades.

Ühe korra olen käinud Egiptuses. Kolm korda olen käinud Austraalias ja ühe korra Uus-Meremaal. Need on sellised huvitavad kohad. Uus-Meremaa on selline koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi minna. Soomes ja Rootsis olen ka käinud, samuti Belgias ja Luksemburgis. Reisitud ikka on. Samas ei saa öelda, et väga palju, sest kindlasti oleks võimalik veel huvitavamates kohtades käia. Paljuski on see jäänud aja ja samas ka finantsilise seisu taha, sest alati tuleb mõelda ka, kus ma seal elan ja mida söön. Need asjad on hoidnud natuke seda reisikihku tagasi.

Milliseid maid sooviksite veel külastada?

Tahaksin minna Šotimaale. Sellele olen väga pikalt juba mõelnud. Samuti pole ma käinud veel Prantsusmaal, kuhu sooviks sõita. Kuna Itaalias käik oli väga lühike, oleks sinna tore uuesti minna. Kindlasti on huvitav ka Island, mis on natuke teistmoodi maa.

Millise paiga kultuur maailmas on Teie arvates kõige huvitavam?

Ma lähen nüüd vaatan, mis Jaapanis tehakse, kuigi ma kardan, et Jaapanis on asjad natuke üle vindi, aga siis ma saan selle kohe teada. See idamaine kultuur on selline, mille poole võiks inimkond natuke vaadata. Seal on asju, mis on õigesti. Idamaades on inimeste ja nende tehtu austamine, mis mujal maailmas kipub ära kaduma. Tarbimisühiskond on muutnud meiesuguseid siin natuke pealiskaudsemaks. Ma arvan, et see ida kultuur on minu jaoks huvitav.

Ma olen tükk aega mõelnud, et seda võiks minna just nendesse arenguriikidesse uurima. Lihtsalt jälgima ja vaatama, mismoodi nad seal elavad. Võib-olla Jaapan ei ole selles suhtes kõige parem näide. Ma olen mõelnud, et seda oleks põnev jälgida Vietnamis, Kambodžas või kuskil nendes vaesemates riikides, kus inimesed elavad päriselt. Samas me iial ei tea. Kõik on suhteline, kuna kui kuskil on raha näha, siis läheb elu teistmoodi käima. Hakatakse asju tegema raha pärast. Seega ei pruugi me teada, mis seal päriselt on. Mõnes mõttes tahaks sattuda kuhugi suletumasse keskkonda, kus näed, kuidas elu päriselt käib. Kui oleks olemas ajamasin või nähtamatuks tegev mantel, siis ilmselt käiks ja see oleks üpris põnev.

Mida Te sooviksite maailma juures kõige rohkem muuta?

See on keerukas küsimus, kas oleks vaja midagi muuta, aga ilmselt oleks. Ei tea, kas selleks ühe inimese jõust piisab. Väga palju rumalust juuriks välja. Raske on öelda, mis oleks see asi, mida ma ei tahaks, et oleks. Sõjad ja verevalamine ning rahvaste ja uskude tagakiusamine oleks midagi, mida tahaks muuta. Kui taanduda sellisele religioossele teemale, siis põhimõte on sama. Usutakse mingit kõrgemat jõudu, aga kui me usume, siis miks me selle nimel tapame. See on kõige veidram. See peaks ju olema selline püha tegevus ja tegema inimesed paremaks, aga tundub, et teeb halvemaks. Kui oleks võimalus, siis seda ma muudaks.

Kes on Teie arvates ajalugu kõige rohkem mõjutanud?

Oh, kes seda oskab öelda. Ma ei olegi selle peale mõelnud. Arvan, et siin saab lihtsalt noogutada kaasa, et kõik need suured mehed, kes on midagi head teinud või suure lollusega hakkama saanud, on ajalugu mõjutanud. Kõik sõjad maailmas on ju muutnud midagi. Ükski asi ei ole lõpuni halb. See on selge. Tõsiselt halb asi sünnitab ka tohutult palju head. Paneb inimesed mõtlema teiste asjade peale. Aga ma ei tooks kedagi niimoodi välja.

Kas on tähtsam saavutada inimeste austust või meeldimist?

Austus on ilmselt ikkagi tähtis. Paraku ma arvan, et me kõik alustame sellest, et tahame kellelegi meeldida. Juba alguses me tahame meeldida oma emale, isale, vanematele. Siis hiljem juba poiss- või tüdruksõbrale. Tahame meeldida oma publikule, kui me oleme artistid. Kui sellega ei kaasne aga austust, siis on see tühi õhk. Kindlasti on austuse probleem hästi suur. See on väga oluline teema.

Ma olen oma lastele ikka öelnud seda, et kui sa tahad kõigile meeldida, siis sa ei meeldi mitte kellelegi. Siis see ainus inimene, kes näeb sinus seda täiuslikkust, seda, mis talle väga-väga meeldib, siis ka tema ei näe seda enam, sest kaotad endast selle osa ära. On hea, kui inimesed austavad sind. Samas ei saa sa selle pärast endast välja rabeleda. Sel juhul ongi see, et sa pead esialgu olema aus enda vastu. Tegema seda, mida sa õigeks pead. Käima oma rada. Siis tuleb austus sinu vastu ja ma arvan, et see on kõige tähtsam.

Mis vahe on elamisel ja eksisteerimisel?

Ma arvan, et me kõik aeg-ajalt eksisteerime. Olen üsnagi seda meelt, et kõiketeadev ja teisi arvustav olek ei muuda teisi paremaks. Kui näiteks inimesed võtavad pidevalt napsu, siis kas see on elamine või eksisteerimine? Minu jaoks võib see tunduda vastuvõetamatu, aga kui see nende jaoks on ainus elamise vorm, siis ei ole minu asi seda hukka mõista. Kui nad muud moodi oma elus õnne ei näe.

See on nii kahe otsaga küsimus. See, mida teine inimene teeb, võib minu silmis olla lihtsalt eksisteerimine, päevade õhtusse veeretamine. Võib-olla tema näeb selles väga sügavat sisu, sest tegelikult me ei näe, mida keegi teeb, kui ta uksest sisse läheb. Võib-olla läheb tuppa, sööb kõhu täis, teeb raamatu lahti ning raamatu raamatu järel töötab läbi, loeb, uurib maailma elu. Samas väljas käies jätab endast halli hiirekese mulje, kuid tegelikult sisu on teadmisi täis ja ülimalt sügav. Selge see, et sellist halli massi on lihtsam hallata. Kõikidele riikidele on mõistlikum, kui rahvas ei oleks liiga tark. Siis on nendega keerukam hakkama saada. Ma loodan, et me kõik elame ja samas jääme ka eksisteerima.

Kas vaba tahe on meie ühiskonnas tegelikult olemas?

Muidugi on olemas. Valimised näitavad seda. Praegu on meie tahe see, et on valitsenud sellised valitsused, nagu on. See näitab ka seda, milline on rahva harituse tase ja lootused elule. Selge see, et iga inimene tahab, et tema elu oleks võimalikult lihtne. Poleks vaja liiga palju tööl käia või pigem, tööl peab käima, aga võiks vähema töö eest rohkem palka saada. Siis tuleb jälle riik ja ütleb, et maksud on ka vaja maksta.

Kus on siis see punkt, kus ära tabada, milline on see õige valik? Kus on need inimesed, kes esindavad sinu valikut? Vaba tahe täiesti eksisteerib, aga iseasi on see, kui palju sa seda rakendada saad. Üks võimalus on see, et kui siin väga ei meeldi, siis keegi kinni ei hoia ja piirid on lahti. Sa võid ära liikuda ja otsida maailmas endale kohta, kus on sinu vaadetele ja eelistustele õige paik.

Mida Te soovitaksite noortele inimestele, et oma unistusi püüda?

Esimene asi ongi see, et tuleb jätkata unistamist. Seda ei tohi kindlasti maha visata, et võimalikust suurest unistusest lõpuks midagi kooruks. Mitte mingil juhul ei tohi lõpetada unistamist ja mõelda, et see on võimatu. Kui vaadata ajalukku tagasi, siis on fantaseeritud ja unistatud asjadest, mis tänapäeval toimivad. Me praegu unistame ja mõtleme mingitest asjadest ja olgugi, et see ei pruugi olla mina, kes selle täide viib, aga kui see mõte kuidagigi lendu läheb, siis keegi võtab sellest võib-olla kinni ja mõtleb, et see on väga hea mõte ja ma suudan välja mõelda, kuidas see tööle hakkab.

Teine asi on see, et tuleb minna oma südame järgi. Mitte keegi teine ei tea, mis konkreetsele inimesele sisemiselt meeldib ja korda läheb. Vanemad võivad öelda, et sa oled andekas ja tohutult hea laulja, aga sa võid mõelda, et pole ma mingi laulja, ma olen kõige ehtsam kraavikaevaja, sest mulle meeldib. Kaevadki kraavi ja teed maailma suurepäraseimad kraavid ning teenid sellega head raha.

Minu mõte ongi see, et tuleb teha seda, mis meeldib. See toob alati piisavalt hästi ka leiva lauale. Ei tohi kaotada sidet oma sisemise veendumuse ehk südamega. Ma arvan, et see on kõige olulisem.