Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda korraldas täna taas avatud piimafarmide päeva. 1. juunil tähistataval rahvusvahelisel piimapäeval võtaavad 28 piimafarmi üle Eesti vastu rohkem kui 2800 põhikooli õpilast, et neile tutvustada kaasaegset piimatootmist.
Lääne-Nigula vallas Leedikülas asuva Nigula Piima farmiga tulid tutvuma sadakond koolilast Raplamaalt, esimese ekskursiooni osaliseks said Rapla Vesiroosi gõmnaasiumi esimeste klasside õpilased.
Kooliõpilasele olid teejuhiks farmi juht Väino Narusk ja loomakasvatusjuht Tiina Roosalu.
Esimeste klasside põnnid Vesiroosi gümnaasiumist seadsid end kahekaupa ritta ning ringkäik võis alata.
Leedikülas on Nigula Piimal 500 lehma ja teist samapalju on vasikaid. Sabad, sarved ja jalad oskasid esimese klassi õpilased kenasti kokku rehkendada.
Sarvede kohta täpsustas Tiina Rosoalu, et veel eile oli laudas tuhande lehma peale kaks sarve, kuid viimane nudimine tehti eile, sest sarvekandja muutus teistele loomadele ohtlikuks ning oli õppinud selgeks nipi, kuidas sarvede abil väravat avada. “Nüüd ei ole meil ühtegi sarve,” nentis loomakasvatusjuht.
“Meil on tuhat lehma ja üks kass,” täpsustas Narusk veel kord pudulojuste arvu. Nigula Piimas on 30 töötajat.
Üks Leediküla lauda lehm lüpsab aastas üle kümne tonni piima. Päevatoodang on 14 tonni piima. “Kui igaüks joob pool liitrit piima päevas siis piisab sellest 28 000 inimesele,” lahendas Narusk laste eest matemaatikaülesande.
Enne vasikalauta jõudmist selgitas Narusk lastele, et laudas tuleb võimalikult vaikselt olla ning järske liigutusi teha ei või, sest noored loomad pole inimestega veel harjunud.
“Nüüd on sinul ainult suur kõrv mis kuulab ja suu on lukus,” kostus õpetajatre hääl üle seltskonna.
“Kellel teist on kodus lehm?” uuris Narusk lastelt. Vaikus. “Meil oli lehm, aga siis mind veel polnud,” teatas seinaäärne koolipoiss tähtsalt.
Vasikalauta sisenenud seltskonnast haarasid pooled kohe ninast. “Minu kogemus lubab arvata, et kui nad lõpuks lüpsiplatsile jõuavad, on nad lõhnaga harjunud ja poosetamise unustanud,” muheles Narusk. Katse Rapla lastega näitas, et farmijuhi vaatlused on tõepärased. Juba lüpsilehmade juurde jõudes olid põnnid haisumure unustanud.
Vasikatel on kollased kõrvamärgistused, mille keskel on mikrokiip. „Kui ta läheb sinna masina juurde, siis masin annab kiibi järgi talle süüa ja juua,“ selgitas Narusk. Iga vasikas saab kolm korda päevas kaks liitrit piima juua.
Suuremate vasikate aias oli musta-valge-kirjude hulgas ka üks pruunilauguline. Teistest loomadest eristuvat vasikat siiski valgeks vareseks ei peeta. Ainult et pruunikirju loom pidavat ise oma hinda hästi teadma. “Ta on eakaaslastest veidi suurem ka ja selle tõttu on ta ka enesekindlam. Kui aedikusse minna, tuleb kohe head ja paremat nõudma,” ütles Tiina Roosalu.
Poisid olid nõus ka ilma palgata Leediküla farmi tööle tulema. Selgitus, et töötajad saavad ikka töö eest ka raha, ajas silmad suureks: “Saavad palka ka?”
Päris pisikeste vasikate aedikute juures valiti kibekiirelt välja oma lemmikud. Silitamisel ei paistnud lõppu tulevatki.
Vasikate juurest lüpsilauta minnes koguneti hetkeks söödaküünis. Posid tormasid kohe traktorile turnima ning hoojooksuga vallutati ka põhurullide virn.
“Raplamaalt toodi värskeid ideid,” nentis Narusk. “Põhurullidel turnimist pole varem kohanud.” Aga laste huvi oli siiras ning lunimise peale tegi Narusk ka söödajagamismasina kabiiniukse lahti. Hetkega oli kabiin umbselt nii poisse kui ka tädrukuid täis.
Lehmad on kui ketikoerad, nentisid lapsed. Lüpsilehmadel on igaühel kaelarihm, mille küljes ripub transponder. Lüpsimasin tunneb ära, millist lehma ta lüpsab ning kogu info läheb arvutisse, selgitas Narusk.
Väino Narusk ütles, et lehmi lüpstakse kolm korda päevas, parimad annavad päevas üle 50 liitri piima. Korraga on ametis kaks lüpsjat. Töötatakse kolmes vahetuses: hommikul kella kolmest, lõunast ja õhtul kella viiest.
Nagu sarnastel tuuridel ikka, lõpetatakse puhketoas, kus igaüks saab värsket piima juua. Piimajoomine on õpilaste hulgas taas popiks muutunud, nentisid võõrustajad.
Fotod: Urmas Lauri
