Andres Herkel: Emmanuel Macroni väljakutse Euroopale

Prantsusmaa presidendivalimised andsid Emmanuel Macronile pisut ülekaalukama võidu, kui algul arvati. Ühtepidi võib küll öelda, et hääletati rohkem Le Peni vastu kui võitja poolt, aga pole sugugi kindel, et keegi suutnuks Marine Le Peni vastu Macronist enamat.

Macron sobis Le Peni vastaskandidaadiks just seetõttu, et ka tema on süsteemiväline, ta on poliitikas rohkem uus kui kes tahes kandidaatidest. Oma justkui traditsioonilise Euroopa-meelsuse juures oli ta ikkagi mees kõrvalt. Kumbki kahest traditsioonilisest suurparteist – vabariiklased ega sotsialistid – ei jõudnud oma kandidaadiga teise vooru. Macron jõudis, haakides enda taha lõpuks nii parem- kui vasakpoolsed. Sealjuures oli ta loosung ni droite, ni gauche – ei parem ega vasak.

Prantsusmaa poliitiline süsteem erineb meie omast kardinaalselt, aga vahest on just praegu aeg lugeda nendest märkidest seda, kuidas võiks areneda ülejäänud Euroopa, sealhulgas Eesti poliitikakujundus. Parem- ja vasakpoolsus terminitena, aga ka istekohtade paiknemine erinevates parlamentides, sealhulgas Eesti Riigikogus, pärineb Prantsuse revolutsiooni aegadest. Kas pole siis sümboolne, et just Prantsusmaal võidetakse enam kui kaks sajandit hiljem valimised loosungiga ni droite, ni gauche?

Loomulikult on raske öelda, mis Macroni reformidest tegelikult välja tuleb ja kas ta suudab anda oma loosungile reaalse sisu. Tema hakkamasaamisest võib Euroopa tulevik sõltuda rohkemgi, kui me praegu arvata oskame. Kui ta suudab umbe jooksnud poliitilist süsteemi muuta ja värskendada, siis annab ta lootust. Kui ta seda ei suuda, siis kerkivad uued Le Peni ja Wildersi tüüpi poliitikud seda enam esile.

Juunis toimuvaid Rahvusassamblee valimisi on nimetatud „presidendivalimiste kolmandaks vooruks“. Nii see paljus ka on, sest Macroni liikumine En Marche peab nüüd ebatavaliselt lühikeses ajaraamis mobiliseerima oma kandidaadid, kes enam kui viiesajas valimisringkonnas esitavad väljakutse traditsioonilistele parteidele. Kes need kandidaadid on, pole päris selge.

Macron mobiliseerib kodanikuühiskonda, kuid võib võtta toetajaid ja kandidaate ka senistelt suurparteidelt. Näiteks sotsidele ennustatakse lähitulevikus täit katastroofi. Kui Macron on edukas juunis ning suudab end tõestada, siis avab Prantsusmaa uue tee kogu vana Euroopa poliitsüsteemi saneerimiseks.