0

Ann Mari Anupõld: loomaarstina Galapagose saartel

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann Mari Anupõld (2)

Kui õues sajab vihma ja lörtsi, on külm ja kõle ning isegi rohi ei taha õieti kasvama hakata, ilusaist kevadlilledest rääkimata, on õige aeg taas pilk kuhugi eksootilisema riigi poole pöörata ja vähemalt unistada päikesepaistest ning soojadest sumedatest õhtutest.

Enamik meist on vähemalt kord elus kokku puutunud evolutsiooniteooriaga. Meile kõigile on põhimõtteliselt selge, et nii taimed, loomad kui ka inimesed mitte ei kukkunud valmis kujul üks päev tuhandeid aastaid tagasi taevast alla, vaid nende teke on seotud miljonite aastate arengu ja muudatustega. Teisisõnu on see evolutsioon. Ehk mäletate ka veel, kes kogu selle teooria esimest korda püstitas ning nii mõnegi sügavalt uskliku inimese lõplikult endast välja ajas? Just nimelt, see oli inglise loodusuurija Charles Darwin, kes kirjeldas aastal 1859 oma teoses „Liikide tekkimine”, kuidas teeb loodus valikuid ning soosib neid looma- ja taimeliike, kes on kõige paremini sobitunud nende keskkonnas üle elama. Aga kas te seda ka veel mäletate, kus tal selline mõte üldse tekkis?

Ecuadori juurde kuuluvaile Lõuna-Ameerika mandrist tuhande kilomeetri kaugusel asuvaile Galapagose saartele reisides mõtles minu kursaõde ja roomajate fänn Steffi vaid sellele, et saaks lõpuks näha sealseid maailmakuulsaid hiidkilpkonni. Kohapeale jõudes pidi ta aga tõdema, et peale kilpkonnade on saarestikul lugematuid teisigi looma- ja taimeliike, mida ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Just nimelt neid liike uurides arendas Darwin välja oma evolutsiooniteooria. Kõige kuulsamad loomad, keda ta uuris, on aga tänapäeval tuntud kui Darwini vindid. 13 liiki, kes kõik põlvnevad samadest esivanematest ning erinevad peamiselt oma noka kuju poolest, vastavalt sellele, mis on nende toidu allikas.

Steffi veetis kolm esimest nädalat oma praktikast Santa Cruzi saare loomakliinikus. Kuigi lootused olid suured, et ka sinna satub hulgaliselt eksootilisi loomi, oli enamik patsiente kassid ja koerad. „Olin alguses veidi nördinud, kuid sain kiiresti aru, et seal vabatahtliku tööd tegevad loomaarstid aitavad kasse ja koeri ravides ja kastreerides samuti tohutult kaasa looduskaitsele,” ütles Steffi.

Nimelt on Galapagose saarte metsloomad küllaltki tundlikud haiguste ja kiskjate või muude vaenlaste suhtes. Enne inimese tulekut ei olnud nende immuunsüsteemid kunagi mitmesuguste mujal levinud viiruste ja bakteritega kokku puutunud. Ka röövloomad olid seal haruldus, kuni saartel hakkasid levima laevadelt põgenenud rotid, koerad ja kassid. Et nende populatsiooni vähegi kontrolli all hoida, toetavad sealne ametkond ja looduskaitsjad aktiivselt kasside ja koerte vaktsineerimist ning kastreerimist ja aitavad ka kodutuid loomi kinni püüda. „Tööpäevad olid enamasti 12–14 tundi pikad. Kliinikus puudusid mugavused, millega kipud nii lihtsasti harjuma. Ravimeid oli vaid piiratud koguses, sooja vett ei olnud üldse. Ka elekter kippus trikitama. Küünlad ja taskulambid olid kogu aeg käepärast, et vajadusel lõikusi ka pimedas lõpuni viia,” meenutas Steffi esimese kolme nädala seiklusi.

Pärast väikeloomakliinikut pakkis Steffi kohvrid ja liikus edasi Isabela saarele konserveerimise projekti juurde praktikale. Steffi ülesanded olid kilpkonnade loendamine, pesade märgistamine ning turistide juhendamine. Galapagose saartel on 11 hiidkilpkonna alamliiki. Rahvasuus nimetatakse neid rahulikke hiidlasi ka elevant-kilpkonnadeks. Täiskasvanuna võivad nad kaaluda kuni 417 kilo ning elada looduses üle saja aasta vanusteks.

„Nad on nagu relikt mingist ammumöödunud ajastust. Justkui oleks keegi unustanud neid koos dinosaurustega välja suretada. Sa näed neid loomi ja saad kohe aru, et nad on siin maailmas midagi täiesti ainulaadset. Soov neid kaitsta ja aidata tuleb täiesti iseenesest,” kirjeldas Steffi esimest kohtumist kohalike kilpkonnadega.

„Kui ma esimest korda vaatasin infot Galapagosel vabatahtlikuna töötamisest, torkas silma lause „Galapagose saared muudavad teid, see on ainulaadne kogemus. Tagasi lähete teistsuguse inimesena”. Leidsin, et see reklaam on ülepingutatud. Tagantjärele võin aga öelda, et täpselt nii oligi. Galapagose saartel töötamine oli väsitav, võluv, ahhetama ja mõtlema panev. Näed maailma teises valguses, kui oled käinud kohas, mis on justkui isoleeritud oaas,” lõpetas Steffi. 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz