Nähtamatu kirjanik Tiit Tarlap

Tiit Tarlapi raamatute kaaned. Pilt: ulmeajakiri Reaktor

Tänavu lahkus meie hulgast ulmekirjanik Tiit Tarlap (1954-2017), keda Lääne Elu pikaajaline lugeja teab järjejuttude „Väga pikk päev” ja „Liivakella kael” järgi. HÕFFil meenutas Sindi kuulsaimat kirjanikku toimetaja Jüri Kallas.

Meelelahutuslikku seiklusulmet kirjutanud Tarlapi nimi on laiema lugejaskonna jaoks suhteliselt tundmatu. Ühtpidi on see seotud tema elukohaga – Sindi mees surmani. Eestis on paraku nii, et valdav osa kirjanikest elavad Tallinnas ja Tartus ja seal on lihtsam niiöelda pildis püsida, rääkis Kallas.

Tarlapil aga ei olnud meili ja temaga suhtlemiseks pidi pidama vanamoodsat kirjavahetust või proovima õnne koduse telefoniga. Aga harva, kui Tarlap teiselt korruselt alla telefoni vastu võtma tuli. Ja üsna viimase ajani kirjutas ta käsitsi ning sõbrad lõid ta käskirju kas kirjutusmasinal ümber või arvutisse.

Teine põhjus, miks Tarlap endale alles viimastel aastatel nime tegi, oli ebasobiv aeg. Debüütjutt ilmus 1980ndatel ajakirjas Noorus ja siis tuli oma kümme aastat pausi. “Nõukogude ajal ilmus vähe raamatuid ja seepärast loeti kõike. Ja tiraažid olid nii suured, et praegu ei küündi isegi Hargla ja Kivirähk nendeni. Kui kirjanikul oli nõukogude ajal ilmunud raamatuid, siis teda teati,” rääkis Kallas. Kirjanikel, kelle tulek jäi 1990ndate algusse, oli raske kirjastajat leida, sest nad olid tundmatud ja tuntuks saada, sest tundmatuid nimesid pelgasid kirjastajad. Tarlapi looming ilmus järjejuttudena maakonnalehtedes ja ajakirjades.

Tarlapi teine tõus tuli aastatuhandevahetuse paiku ja oma osa oli selles ka Lääne Elus ilmunud “Liivakella kaelal”. 

Kaks esimest raamatut kirjastas Tarlap ise, abiks oli Tšernobõli fond – Tarlap oli Tšernobõlis tuumaõnnetusi kahjusid käinud likvideerimas, see jättis ta tervisele pöördumatu jälje.

Läbimurdeks nimetas Jüri Kallas Tarlapi “Meie, kromanjoonlasi”, mille kirjastasid Kallas ja Kivisildnik 2009. aastal. “See ei olnud edukas läbimüügi mõttes. Raamatu ilmumine sattus masu ajale ja inimestel oli raha muuks vaja kui raamatutele. Aga see oli korralik heal paberil ja ilus raamat. Sellest rääkisid juba teised kirjanikud, nagu Karl Martin Sinijärv ja Peeter Helme.”

See paotas Tarlapile Eesti suurkirjastuste uksed ja järgmisi Tarlapi teoseid kirjastasid juba Fantaasia ja Varrak. Mahukaid seiklus-ulmeromaane ilmus kirjaniku surmani.

 Tarlapi loomingust tõstis Jüri Kallas esile “Viikingi, kes armastas haisid”. „See näeb Tarlapi raamatutest kõige jubedam välja, on tegelikult tõenäoliselt tema kõige parem raamat. See on tema esimene raamat ja koondab vanu jutte. Uuemal ajal hakkas ta ehk liiga palju romaane vorpima.

Proovida tasub seiklusraamatute otsijail kindlasti aga ka kõiki järgmisi raamatuid. Parimaks pidas Kallas 2010. aastal ilmunud “Tuleriitade ööd”. Kokku ilmus Tiit Tarpali sulest kümmekond raamatut.

„Ma ei oska veel öelda, kas Tiit Tarlapist jäi järele valmis avaldamata teoseid. Ta kirjutas kogu aeg ja Ats Miller tegeleb kirjutatu läbivaatamisega,” ütles Kallas.

Tiit Tarlapi looming on eelkõige seikluslik kirjandus, milles ulme ei ole esikohal. Sama hästi võinuks nende tegevus toimuda näiteks mõnes eksootilises Aafrika džunglis. Tarlapi peategelased olid ehk veidi nohiklikud kõvad mehed ja ta oli ühiskonnakriitiline. „Ta oli hoogne, mis ei ole eesti kirjandusele ehk tavaline,” ütles Jüri Kallas.

„Tiit Tarlapi matustel rääkisid ta koolivennad, et ta oli juba kooli ajal kirjutanud. Ta kirjutas, kui teda ei avaldatud. Öeldakse, et kirjanik olemine ei ole vaba valik, kirjanik peab kirjutama. Tiit Tarlap oli kirjanik, ta ei teinud muud,” lisas ta.