Intervjuu. Lavly Perling: Kender ei ole markii de Sade’iga võrreldav

Lavly Perling. Foto: Lemmi Kann

Riigi peaprokurör Lavly Perling ei ole rahul sellega, et saririkkujad kollektsioneerivad tingimisi karistusi, tahab, et inimesed julgeksid Eesti õigussüsteemi usaldada, ja leiab, et Kenderi kaasust pole vaja üle tähtsustada.

Esinete homme prokuröridele kõnega (vestlus toimus eelmisel nädalal päev enne prokuröride üldkogu Haapsalus – toim.). Mis on see peamine sõnum, mida neile edastada tahate?

Prokuratuur peab olema avatud organisatsioon ja aastal 2017 ei ole prokuratuur see asutus, kes kedagi iga hinna eest vangi paneb.

Põhisõnumeid prokurörid muidugi teavad: kriminaalmenetlused peavad olema kiired ja tõhusad. Tõhus tähendab, et süüdlane saab karistatud kohaselt ja kuriteo avastamiseks ning kohtusse saatmiseks valitakse kõige õigemad instrumendid. Samal ajal peavad menetlused olema paindlikud ja ma olen julgenud kasutada ka sõna „inimesekesksed”. Eesmärk on luua usaldust inimese ja riigi vahel, et inimesed tunneksid, et nad saavad riigi õigussüsteemi usaldada. Inimesed julgevad kannatanutena tulla riigi juurde siis, kui saavad riigiasutusest ja seal töötavatest inimestest aru. Kui ei saa aru, kes me oleme, mida me neist tahame ja kuidas mõtleme, siis nad ei tule. Ja see on halb. Seepärast ongi meie eesmärgiks kriminaalmenetlused, mis vastavad märksõnadele: kiire, tõhus, inimesekeskne.

Milliseid valdkondi peate kõige olulisemaks?

Kui mind ametisse nimetati, siis rõhutasin, et lapsed ja majandus on need kaks alustala, mille eest ma seisan. Majanduse all pean silmas majanduskuritegevust, korruptsiooni, kriminaaltulu ja ka organiseeritud kuritegevust kui varimajanduse üht liiki.

Kuidas aasta prokuratuuri aasta 2016 nendes valdkondades välja nägi?

Kui vaatame alaealiste kuritegevuse menetluskiirust, prokuratuuris seisvaid asju, menetlusi, kus keegi on olnud kahtlustatav üle kahe ja nelja aasta, saame raporteerida, et eesmärk – üle 80 protsendi menetluses olevatest asjadest peab olema ellu viidud vähem kui 120 päevaga – on ületatud.

Aga kiirus ei tohi kunagi tulla kvaliteedi arvel. Kui näiteks noor inimene, kelle suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, ei saa arugi, kui tõsisesse olukorda ta on sattunud, sest asi käib lihtsalt nii kiiresti, siis ei ole see üldse hea. Väga paljud sellistest õigusrikkujatest on ju ise abi vajavad lapsed, kellel pole ehk korralikku kodu või vanemaid. Neile on oluline näidata, et riik on nende jaoks olemas, pakkuda abi ja hoida nad edasistest õigusrikkumistest eemal, et neist ei kasvaks kurjategijat.

Ei saa salata, et prokuratuur on kõvasti ka sakutada saanud, näiteks kui on mõni suur asi kohtus kaotatud.

Eks ole vahel see kriitika ka põhjendatud.

Kuidas prokurör end tunneb, kui ta kohtus kaotab? Kui palju emotsioone ja kirge selles ametis on? Filmides käib kohtus ikka tõeline tulevärk.

Meie heas mõttes kõige hullumeelsem projekt eelmisel aastal oli dokumentaalsari „Süüdistajad” (Kanal 2-s – toim.). Alguses tundus idee prokuröridest film teha mulle väga hea. Aga järgmisel hetkel ütlesin, et see on hullumeelsus! (Perling muheleb – toim.)

Kui küsida, kas meie kohtutes on kirge nagu filmides, siis ma arvan, et seda filmilikku kirge on seal vähe, aga professionaalset kirge on seal küll. Meil on neid võistlevaid menetlusi, kus me näeme võistlevaid pooli nagu filmis. Need on olemas küll.

Kui filmiprojekti mõte tuli, siis mõtlesime, et eesmärk ongi näidata, kuidas asjad tegelikult käivad. Filmidest me teame, kuidas Hollywoodi filmides õigusemõistmine toimub. Aga mida teatakse Eesti kohtutes toimuvast? Kes on prokurör? Mida ta teeb? Kuidas nad mõtlevad? Nii jõudsimegi selleni, et ütlesime filmitegijatele oma jah-sõna ja võtsime selle riski – hästi, me näitame. Sest see on meie kohus kasvatada Eesti inimeste õigusteadlikkust, näidata, kuidas õigussüsteem toimib ja kuidas prokurörid oma tööd teevad. Ma arvan, et väikese panuse oleme sellesse nüüd andnud.

Kui prokurör kaotab kohtus protsessi, kuidas ta ennast siis tunneb? Kuidas kaotusi vastu võetakse?

Üks prokuröriameti juurde käiv väärtus on professionaalsus – kuidas sa suhtud, mida tunned, aga tundest olulisem on, kuidas sa seda välja näitad. Prokurör peab olema tugev. Ma olen aga ise öelnud, et kui meie töös emotsioonid täitsa kaovad, siis tuleb ära minna.

Kui asi läheb emotsionaalseks, peab tajuma, kus on piirid. Mitte kunagi ei tohi muutuda ebaviisakaks või näidata välja oma suhtumist inimestesse. Oma noortele kolleegidele rõhutame, et prokurör annab hinnanguid kuriteo, mitte inimese kohta.

Inimlikult, olles ise prokurör, ma tean, et kõige raskem hetk prokuröri töös on seista kohtusaalis, kui oled kõik oma töö ära teinud, sa ei saa enam mitte midagi mõjutada ja kohus hakkab otsust ette lugema. Loomulikult võin ma saladuskatte all öelda, et see on inimlik, kui prokurör saavutab süüdimõistva kohtuotsuse ja rõõmustab. See on töövõit. Sa oled seisnud kannatanute ja riigi eest ja kohus ütleb: jah, sul oli õigus. See on hea tunne.

Kui süüdistatav mõistetakse õigeks, sõltub palju sellest, mis staadiumis see juhtub – kas otsuse saab edasi kaevata. Ma arvan, et pärast kaotust esimeses astmes ei anna mitte ükski prokurör alla.

Aga muidugi on see pettumus, kui teised juristid ei ole arvanud nii nagu meie. Eks me kõik oota riigikohtu lahendeid. Oodatakse ja kardetakse. See kartus on taas hästi inimlik, sest kõik ju tahavad, et neil oleks õigus. Aga see, et õigusriigis mõistetakse inimesi nii süüdi kui ka õigeks, on igati normaalne, sest ilmselt ei tahaks me keegi enam elada sellises õigusruumis, kus kedagi õigeks ei mõisteta.

Praegu on käimas kaks skandaalset protsessi, kus vähemalt avalikkuse silmis tundub isik olevat tähtsam kui tegu ise, mille pärast on nad kohtu alla antud. Ma räägin Edgar Savisaarest ja Kaur Kenderist. Üks osa inimesi on väga häälekalt veendunud, et nad on süüdi, teine osa leiab, et neile tehakse liiga. Kui palju isik ja tema käitumine kohtupidamist ikkagi mõjutavad?

Peaprokurörina ma kohtu menetluses olevaid asju sisult kommenteerida ei saa. Aga ma saan öelda, et sellega on nii ja naa. Ükski kriminaalmenetlus ei kulge omaette vaos, kus ei tajuta, mis ümberringi ühiskonnas toimub. Me loeme ka ajalehti ja arvamusi. Küsimus on selles, kas see kõik mõjutab meid juriidiliste otsuste vastuvõtmisel. Ma väidan, et ei. Eestis kehtivad seadused kõikidele võrdselt. Iga prokurör peab mõtlema selle peale, et karistus oleks kohane. Me ei taha lugeda lehest, et korduvkurjategija sai korduvalt tingimisi või rahalise karistuse ja põhjenduseks on, et meil ei olnud tõendeid. See ei ole professionaalne käitumine. Küll aga võtan ma mütsi maha nende prokuröride ees, kes teades, et nad võivad saada hukkamõistu ja isiklike rünnakute osaliseks, lähtuvad ühiskonna laiematest huvidest.

See oli ilmselt vihje Kenderi protsessile. Kindlasti pole kedagi, kes kahtleks, et novell „Untitled 12”, mille kirjutamise ja avaldamise eest sai ta süüdistuse lapspornograafias, on äärmiselt jälk tekst. Ometi väidavad silmapaistvad kirjanduseksperdid, eesotsas professor Rein Raud, et tegemist pole mitte pornograafia, vaid transgressiivse ehk hälbekirjandusega. Prokurör nende hinnanguid ei arvestanud.

Ma ei tahaks laskuda enne kohtu otsuse tegemist diskussiooni, aga ma saan kirjeldada, kuidas prokuratuur mõtleb. Kas see on pornograafia või mitte, selgubki kohtumenetluses, see on õiguslik vaidlus ja selle sõna ütleb kohus. Prokurör on toonud tõendeid alates ekspertide komisjoni (nn pornokomisjon – toim.) arvamusest. Pornograafia mõiste tuleb hoopis rahvusvahelisest õigusest. Me oleme kogu aeg rõhutanud, et meie ei lähe n-ö kultuuri maale, sest see ei ole meie töömaa, aga on paratamatu, et need kaks maailma on praegu omavahel põrkunud. Meie laual on olnud avaldus, kus inimene palub alustada menetlust, sest ta leiab, et avalikus ruumis ei ole sellised kirjeldused okei ja need on käsitletavad pornograafiana. Prokuratuur peab seisma korraga kõikide õiguste eest – ühelt poolt õigus eneseteostusele ja sõnavabadusele, teisalt lause, mis tuleb põhiseadusest: vabadused ei tohi piirata teiste õigusi. Seal on õigused moraalile, õiglusele, avaliku ruumi kõlblusele ja eetilisusele jne. Kui need kaks õigust põrkuvad, peab prokuratuur otsustama, mida teha.

Prokuratuur ei aja siin kindlasti mingit jonni ja ma ei vastandaks siin ka ühiskonnagruppe. See ei ole teema, kus juristid on ühel pool ja kõik kultuuriinimesed teisel pool. See joon jookseb kuskil mujal. Kui ma olen rääkinud teiste riikide prokuröridega, ei ole ma kohanud kedagi, kes oleks öelnud, et see ei ole kuritegu. Prokurör oma kõnes väga pikalt seda rahvusvahelist poolt ka selgitas.

Miks siis Kenderit pole süüdistatud näiteks USAs ja Ühendkuningriigis, kus see tekst kirjutati ja avaldati ning on praeguseni kättesaadav?

Küsimus on selles, kelle vastu see kuritegu suunatud on ja kelle õigusi rikutakse. Kahju saavad meie inimesed, kes seda eesti keeles avalikus ruumis loevad. Teoreetiliselt saab Kenderi ka USAs ja Ühendkuningriigis vastutusele võtta, aga see pole ilmselgelt otstarbekas. Miks peaks kohus Ameerikas tegelema ühe eestikeelse teosega? Probleem on siin, Eestis.

See asi on tõesti läinud teravaks, aga kindlasti ei ole meie poolt vaadates siin midagi isiklikku ega kättemaksuhimulist, nagu meile ette heidetakse. Kõik need võrdlused teiste raamatutega – ma tahaks öelda, et ka prokurörid loevad raamatuid ja käivad teatris.

Võtame siis ühe konkreetse näite – Markii de Sade’i „Soodoma 120 päeva”, kus on esindatud kõik needsamad lastevastased teod, mille kirjeldamises Kenderit süüdistatakse. „Soodoma 120 päeva” avaldati ajakirjas „Maaja” ja on täiesti kättesaadav rahvusraamatukogus ning ka internetis. Mis sellega saab?

Need ei ole võrreldavad. Alustades detailsuse astmest ja ajaloolisest taustast. Ma ei läheks sellele libedale teele, et hakkaksin prokurörina hindama kultuuri või konkreetset raamatut. See ei ole minu pädevus. Kindlasti tasub aga mõelda sellele, mida prokurör oma süüdistuskõnes mainis: aeg läheb edasi ja arusaamad muutuvad. See, mis on olnud, see on olnud. Me ei tee markii de Sade’iga mitte midagi. Las ta olla ja las jääb sinna, kus ta on – oma aega. Küsimus taandub sellele, mida me tänasel päeval teeme ja kuhu need tinglikud ühiskondlikud piirid tõmbame, mis on teose loomise mõttes avalikus ruumis okei ja mis ei ole. Seepärast ma jätaks kõik need muud teosed kõrvale, neil ei ole praeguses õiguslikus küsimuses mingit võrdlusmomenti. Prokuratuur ei hakka nende kaudu mingit hinnangut andma.

Kus on see piir, mille piires on kohtul pädevus ühiskondlikke piire tõmmata – siit maalt on okei ja teisel pool seda joonte enam ei ole?

Eks seda peabki nüüd kohus konkreetseid asjaolusid vaadates hindama nagu kõikide teiste kuritegude puhul. See ei ole kindlasti kerge ülesanne, aga see on kohtu ülesanne, sest see on õiguslik küsimus, mis vajab lahendamist.

Võib vist öelda, et see on viimase aja üks emotsionaalsemaid protsesse?

Rahvusvaheline kogemus ütleb, et see on sõnavabadusega seotud protsesside puhul paratamatu, mõistetav ja loogiline. Need on igal pool maailmas alati teravdatud tähelepanu all ja neid jälgitakse, et kust need piirid siis ühiskonnas lähevad. Eesti ei ole selles mõttes erand. Aga kindlasti ei tähtsustaks ma seda prokuratuuri poolt vaadates üle selles mõttes, kas ja kui palju me läbi selle juhtumi kannatanuid aitame või turvalisust juurde loome. On palju teisi juhtumeid, mis on selles mõttes palju olulisemad.

Läänemaal 2016. aastal jõustunud otsused

* Kahe tunniga tabati vägistamises kahtlustatav. Kohtuotsus jõustus 2016. aastal.

* Risti vallavanem pani toime soodustuskelmuse, ametialase võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise, taotledes PRIA-lt raha Risti tervisekeskuse rajamiseks.

* Kriminaalasi, milles mõisteti kolm isikut süüdi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises suures koguses. Teises kriminaalasjas mõistis kohus süüdi kolm isikut, kes tegelesid narkootilise aine GHB käitlemisega suures koguses.

* Kohtusse saadeti kuus isikut Leedu kodanike poolt Eestis kelmuste toimepanekuks moodustatud kuritegeliku ühenduse kriminaalasjas. Neli inimest on süüdi tunnistatud, kahe suhtes kohtumenetlus kestab.