Reportaaž: Kullamaa raamatukogu – Eesti üks kaunimaid

Kullamaa raamatukogu saab tänavu 110aastaseks ja on arvatud Eesti kõige ilusamate renoveeritud raamatukogude hulka.

1907. aastal otsustas Eestimaa rahvahariduse seltsi Kullamaa haruselts oma avakoosolekul, et tuleb asutada raamatukogu. Nii tehtigi. Raamatukogu hakkas tegutsema leerimajas. Kahe aasta pärast oli kogus üle 200 raamatu ja lugejaid saja ligi. 1907. aastat peabki Kullamaa raamatukogu oma alguseks. Kogu juhataja Aili Ansel ütleb, et suvel kavatseb ta raamatukogu 110. sünnipäeva tähistada konverentsiga, enne seda paneb ta kokku brošüüri. Tegelikult on kogu ajalugu pikem.

Raamatuid sai Kullamaal laenuks võtta juba 1884. aastal toonase õpetaja Kentmanni kogust, mida võis koguduse rahvas vabalt pruukida. Oma pika ajaloo kestel on kogu palju kolinud – kogudusemajast koolimajja, koolimajast pangamajja, pangamajast paneelmaja korterisse, nii et Eesti ilusam pole ta sugugi mitte kogu aeg olnud. Kui kaua siis? „Viis aastat saab täis,” ütleb Aili, kui on natuke aega arvutanud.

Oma praegustesse ruumidesse Goldenbecki majas kolis raamatukogu 2012. aasta veebruaris. Enne seda tegutses raamatukogu kortermaja neljatoalises korteris. „Aga jäi kitsaks, ikka väga kitsaks jäi,” meenutab Aili.

Tuttuuenduskuuri saanud Goldenbecki majas on ruumi laialt käes – on lugemissaal, lastetuba, hoidla ja laenutusruum klassikaliste riiulite ja letiga. Kõik on uus. „Kui kolisime, ei toonud sealt ühtegi vana riiulit kaasa,” ütleb Aili.

Esimesed raamatud, muide, koliti uude kogusse inimketis – käest kätte andes – ja suure pidulikkusega. Esialgu oli riiulitel laialt ruumi, aga tasapisi hakkasid need täituma, nii et kasutusele tuli võtta hoidla, kuhu küüditab Aili need raamatud, mida nii sageli ei laenata. Sel teisipäeval, kui Kullamaa raamatukogus külas oleme, ongi Aili hoidlat korrastanud ja pole meie külaskäigust eriti vaimustatud, ütleb, et ta on tolmune. Kella kahe paiku oleme siiski kohal, et veeta seal kaks tundi – kella neljani, sest nii kaua on kogu lahti.

Registreeritud lugejaid on Kullamaa raamatukogus 305 ja 315 vahel, nagu Aili ütleb. Mõned käivad ka registreerimata – kohapeal lehti lugemas –, aga ega neid palju ole. Mitte et lehti ei loetaks, vastupidi, loetakse erilise hoolega. Aili ütleb, et Kullamaal on kombeks leht koju tellida või koju laenata.

Raamatuid on Kullamaa kogus 14 000 ja teisipäeval on neid laenamas käinud üheksa inimest, kes on võtnud kokku 24 raamatut. Aili on tähele pannud, et õige lugemise himu tekib inimesel alles 40aastaselt. Kes selle ajani pole lugenud, hakkavad pärast neljakümmet. Isegi mehed. Miks see nii on, ei oska Aili seletada.

Aastas ütleb Aili olevat 1900 külastust, aga nagu öeldud: nii mõnigi käib, aga ei laena. Käiakse „arvutis”. Lapsed tulevad aega veetma järgmise bussini. Naised tulevad juttu ajama. Omavahel ja Ailiga. Aga seda, et lapsed ei loe, öelda ei saa, märgib Aili. Muinasjutte tõesti ei loeta, see on imelik, aga põnevust ja fantaasiat loetakse küll – „Harry Potterit”, „Videviku saagat”, „Vampiiripäevikuid”, Tomuskit ja Widmarki. Detektiivijutte.

Aili on Kullamaal raamatukogutöö peal olnud 2000. aastast. Ta on auväärse ajalooga kogu viies juhataja. Diplom Viljandist oli Ailil olemas ja ametisse sai ta, nagu ikka raamatukogu juhataja ametisse saadakse – vana läks pensionile. Enne oli Aili paar aastat Tõstamaa raamatukogus, kohe pärast Viljandi kooli lõpetamist. Siis tulid Kullamaa kool ja kooli raamatukogu. Vahele mahtusid aastad ametis, mis tundub maaraamatukoguhoidjaile omane, et enne raamatukogu juhataja ametit peetakse vallavanema või külanõukogu esimehe ametit. Nii on Paliveres Reet Kaarega ja nii on ka Ailiga. Pärast haldusreformi pole Läänemaal tükk aega muret, et mõni raamatukogu hoidjata jääks. Aili oli külanõukogu esimees, kuni nõukogu lõppes. „Siis tegime valla valmis ja hakkasime mehi ootama,” ütleb Aili. Vallavanemaks tuli Urmas Tooming ja Aili läks raamatukogu juhtima.

Aili nagu teisedki raamatukoguhoidjad ütleb, et igav see töö ei ole. Kõige huvitavamad on raamatud. Kõige põnevam on siis, kui tuleb uus pakk. Seda lõbu, et loeks uued raamatud enne läbi, kui välja annab, Aili endale lubada ei saa. Kui, siis võtab õhtuks või loeb nädalavahega läbi, kauem menuraamatut oma käes hoida ei või.

Lugejad on uudiskirjandusega nii kursis, et järjekord tekib enne raamatu saabumist. Veel saabumata „Marjustini sajandi” järjekorras on kolm inimest. Mihkel Raud tuli sisse ja läks kohe välja.

„Litsid” ei seisa üldse sees. Esimest osa on Aili lugenud ja ütleb, et on hea: hästi kirjutatud ja Mart Sander tundub 1930.–1940. aastaid põhjalikult tundvat. „Ta on ju ka ise öelnud, et talle see aeg meeldib,” ütleb Aili. Nagu „Litse” kiidab Aili ka Mihkel Raua uut raamatut – aval, otsekohene ja aus. Raua lugeski Aili nädalavahega läbi.

Kullamaa menuraamatud on ka Jaak Joala, Eri Klas ja Ruitlase „Vee peal”. Neidki peab järjekorras ootama. Kullamaa vallavanem Jüri Ott ei näi menuraamatuist  hoolivat – laenas viimati hoopis Baudelaire’i. Volikogu esimees Einar Pärnpuu ei loe üldse. Või noh, võib-olla loeb, aga Kullamaa kogu lugeja tema ei ole nagu kirikuõpetajagi, aga kirikuõpetaja on raamatuid annetanud.

Kooliõpetajad loevad Sauterit ja käivad raamatukogus kolmapäeviti – siis on kogu kauem lahti. Need, kes pole tööinimesed, käivad hommikuti, sätivad mitu asja korraga – Goldenbecki majas on peale raamatukogu ka arst ja juuksur.

Kogu on avatud kella kolme või neljani, aga koju Aili nii vara ei saa – teeb n-ö sisetööd. Korrastab, parandab, kannab sisse. Mujal kogudes on selleks ette nähtud terve päev, aga Aili teeb õhtupoolikuti ära sisetöö.

Kullamaa raamatukogus on seegi teisiti, et seal on lugejakaardid nagu vanasti. Kes ei mäleta – need olid papist kaardikesed, kuhu kirjutati peale, mis raamatuid on lugeja laenanud, ja seisid need kartoteegikastides. Nüüd on lugejakaardid ammugi arvutisse ümber kolinud, aga Kullamaal on lugejate nõudmisel ka papist kaardid alles. Sealt on hea vaadata, kas üks või teine raamat on loetud või mitte, peast ju kõike ei mäleta.

Seda, et raamatud ise internetti koliksid, Aili ei usu. Ta on lastegi käest uurinud, kas nad loeksid ehk pigem arvutist. Aga lapsed ütlevat, et tahavad ikka õiget raamatut lugeda. Seda saab käes hoida, lehitseda ja nuusutada – uus raamat lõhnab kangesti hästi, ütlevat lapsed.

Kell on vaikselt nelja poole tiksunud. Kahekümne minuti pärast läheb kogu kinni. Kas tõesti ei näe seekord ühtegi lugejat? Nagu vastuseks küsimusele kostab ukse poolt kihistamist ja sisse astub kaks tüdrukut. Virdžinja ja Anita käivad 9. klassis ja tulid kohustuslikku kirjandust võtma. Uurin igaks juhuks tüdrukute käest üle, kas nad loeksid pigem virtuaalseid raamatuid. Tuleb välja, et ei loeks. Pole kuskilt pealt lugeda. Kui oleks, siis ikka ei loeks. E-raamat pole ikka üks õige asi, ütlevad tüdrukud ja hakkavad telefone torkima.

Mis see õpetaja nüüd võtta käskiski? Valida on „Tõe ja õiguse” ja „Rehepapi” vahel. Tükk aega peetakse aru. Lõpuks tüdrukud lahkuvad, kaenlas „Rehepapp” – Kivirähk on õhem kui Tammsaare – ja „Kuristik rukkis” – Salinger.  Sisse astub järgmine paar tüdrukuid. Oma kohustuslikud raamatud üles leidnud, kaovad nemadki kihistades ukse taha. Kell on neli ja Aili ütleb, et ühte asja tahab ta veel näidata.

Kullamaa raamatukogu kõige raskem raamat kaalub üle viie ja poole kilo – 1972. aastal Torontos Orto kirjastuse välja antud rikkalikult illustreeritud piibel, saadud annetuseks 2014. aasta jõuludeks.

Kullamaa raamatukogu kõige pisema raamatu, „Tarkuseterade” kaalu ei tea, aga see mahub Aili pihku. Sideproua kinkis. Siis kui side mullu Kullamaal kinni pandi.  

Kaks tundi külaraamatukogus:

"Reportaaž: Palivere raamatukogu – klubi ja pihitool"

"Reportaaž: Asuküla raamatukogu – peaaegu saja-aastane, kummitus peale selle"

"Metsküla raamatukogu – koht, kus Mihkel Rauda ei loeta"

"Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor"

"Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem"

"Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem"

"Reportaaž: Vatla raamatukogu – mõisa teenijatetoa kapi taga"

Fotod: Urmas Lauri